Tilulilu või ilu?

Alles mõni päev tagasi ostsin  laadalt ühe enda arvates laheda käsitöö ripatsi. Riputasin selle kella külge ja imetlesin- oo ilus! Lastele meisterdasin tavapärase pappjõulukalendri asemel 23 kotikesest koosneva jõulukalendri ning riputasin aknale- ooo jälle ilus! Lillekauplusest sain laheda eerikatest meisterdatud kera, otsisin välja punased südamekesed ja inglid, kontrollisin jõulutulede funkamist- homme on 1 advent- dekoratsioonid, dekoratsioonid andku nüüd "tuld"  Silmad ja emotsioonid  vajavad toitu ning täitmist,.... aga...

esimese detsembri hommikul, kell 8.15 viisin Helga õue magama. Kõik oli vaikne ja valge, lükkasin vankrit- jäin vaatama ning mõttesse. Tundsin, et ilus on olla. Lumi krudises taldade all, karge õhk näpistas põski ja silmad vaatasid tuulevaikuses tardunud puid. Ilust oli  saanud rahu ja see oli veelgi ilusam.

Mis see ilu siis on?

Lugesin hiljuti Tõnu Kaalepi mõtisklust "Dekoratsioonid. MIKS?"  ( Kodu ja Aed 2012 detsember)Ta kirjutab väga lihtsalt ja arusaadavalt tänapäeva arusaamast ilumaailmas, kus dekoratsioonid haaranud kõigi tähelepanu. Ikka ja jälle ostame/meisterdame rohkem -uuemaid ja ilusamaid. Miks? Vähem on ju rohkem. Kui vähe on, et oleks rohkem?
Ühtäkki tundsin, et minu kodus on liiga palju tilulilu. Ilu oli muutunud tiluliluks. Korjasin osa "ilust" kokku ja parem hakkas, tilulilu asemele tuli rahu.
Üks ligi 20 aastane tammepuu, mis ämma/äia aia ääres kasvab istub mu hinges.  Ilusa, ümara võraga puu, millel oma lugu rääkida. Minu jaoks puutumatu ilu, mis on sündinud ajaga. Mõistus tõrgub mõistmast, kuidas kellelgi tuleb mõttesse selle puu elu lõpetada.. põhjendusel, et see puu ajab aeda liiga palju lehti.
Ilu see on rahu ja aeg. See ei ole pealiskaudne tilulilu ja emotsioonde plahvatus, mis pühadega algusega saabub ja lõpuga lahkub. Laskem ilul kasvada ja tilulilul hääbuda. Kindlasti oleme siis ka ise ilusamad.

Looduspildid pärinevad : http://kristakoiv.com/category/minu-kodu/

Jõulukalender lastele

Igaüks, kes mind tunneb võtku punane pliiats ja tõmmaku seinale suur rist. Tegin küll kogu rehkendusest pool... aga ikkagi. Käsitöö moodi asja- niidi ja nõelaga!!!!!
Teadaolevalt on meie peres  päkapikkude teema väga aktuaalne. Iga päev küsitakse üle, millal nad juba tulevad, mitu päeva veel on jäänud?

Eelmisel aastal jäi mulle silma ja südamesse see:

http://kristakoiv.com/joulukalender/

Ilus ja teistmoodi :) Arvestades enda õmblemisoskust jäin muidugi kohe mõttesse, kuidas ma 23 kotikest endale saan? Õnneks on mul väga virk ja tubli mehe õde! Suur tänu Margitile- mul jäigi küsimata, palju tal nende tegemise peale aega ja vaeva läks? See on see tegemata rehkenduse pool. Ülejäänud on kõik minu tehtud. Isegi oksa saagisin õigesse mõõtu ise :) Igasse hommikusse üks kotike, mille oksalt maha võtame. Nii saavad nad päevi lugeda, palju jõuluvana tulekuni on jäänud. Loodan väga, et neile meeldib.

PS! Vaadake ainult kalendrit... sest õues olev pilt võiks olla maalilisem...

Head inimesed

Nelja aasta jooksul, mil ma siin saarel olen elanud on tekitanud minus väga vastakaid tundeid. On hetki, kus tahaks väga "ÄRA". Siis tuleb momente, kus mõtlen, et siin tasub olla kasvõi nende väheste, kuid äärmiselt toredate inimeste pärast, kes mu ellu on tulnud. Täna räägin Edast ja Ilmarist :)

Eelmõte

Kes ei mäletaks nostalgiliselt 80-90 daid, kui sügisel ümara bussiga kolhoosi sai sõidetud. Kurgivõileib paberisse mässitud, morss piimapudelis, paremal juhul mõni komm ka kaasas. Lõputud kartulivaod,talongid, kartulisõda ja muu selline värk. Mina küll mäletan, praegu lausa väga hea tundega. Eriti eredalt on meelde jäänud lõkkekartulid, midagi paremat ei olnud võimalik tahta. Peale pikka küürutamist ja ämbrite tassimist oli see parim hetk kolhoosi päevas. Ma ei tea, kes tänapäeval kartulid ära korjab?Masinad?
Kusjuures ma ei mäleta üldse, kes lõkke üles tegi. Ilmselt ikka klassijuhataja ja poisid. Igaljuhul pean ma tunnistama, et lõkke tegemist mul palju elus vaja ei ole läinud. Tarvidust pole, mis sellest ikka teha. Vale mõtlemine puha! Ma olen/olin ära unustanud selle füüsilise ja emotsionaalse tunde, mida  lõke võib anda. Te võibolla ei usu, aga sellel on justkui puhastav toime. Lõkke kuumus ja erk tuli, millesse vaadata  ning heita kõik oma rasked mõtted. Proovige järele- ausalt ja te ei kahetse.

Lugu ise
 
Meie nö uues aiaosas on 6 õunapuud ja 8 ploomipuud, 4 must ja 5 punasesõstrapõõsast. Julgen arvata, et 10-15 aastat hooldamata, metsikuks kasvanud puud ja põõsad. Püstitasin fb " Taime laat" rubriiki küsimuse, kes oskaks antud töös head nõu anda. Ei läinud päevagi, kui kooriproovis astus minu juurde Eda ning pakkus abi, olin väga üllatunud, kuid siiralt rõõmus. Mõtlesin, et väga tore, kui keegi viitsib vaatama ja hindama tulla. Pehmelt öeldes oli  suur minu üllatus, kui ühel pühapäeva hommikul helises telefon ning Eda küsis, kas oleme kodus- nad nüüd tuleks! Einoh.... mismõttes nagu.. pühapäeval, kui enamus inimesi lõunani põõnab või pannkooke naudib? Kell 10.45 olid Eda ja Ilmar meil, vaatasid pisut ringi ning alustasid tööga. Mitte mingisugust jorutamist. Kell 2 päeval olid pea kõik puud saanud uue hingamise, aed muutunud metsikust tundrast palju valgusküllasemaks. Võite arvata, milline oli kuivanud okste kogus. Ilmar küsis, et nohhh kuhu lõkke saab teha? Jõudmata midagi öeldagi, oli lõke püsti ja "järeltöö" võis alata.
Pimedani põletasime risu ja sodi, lõikasime vanu oksi. Õhtut kroonis lõkkes kartulite küpsetamine, mis oli lastele esmakordne kogemus :)
Järgmised kolm päeva on ilm olnud nii soodne, et olen saanud kogu ebavajaliku tuleroaks anda. Suuremate puurontide jaoks tõi Ilmar järelkäru. Uskumatult hea tunne on! Oleks nagu ise ka puhatmaks ja vabamaks saanud. Ma ei tea, kuidas ma enne ei osanud sellist asja üldse näha. Kõndisin puudest mööda nagu vana "toi"- lausa piinlik on tagantjärele.


Minu suurimad tänusõnad Edale ja Ilmarile väga suure abi eest. Tänutäheks teen teile Napoleoni koogi ja teie küllakutse võtame suure rõõmuga vastu.

Nädala alguses, ( 26 november) kui vähegi ilma peab saame taaskord "kuivema ja puhatama" kodutee. Kopp tuleb ja teeb oma töö :)Valgussilma katsume ka kiiremas korras ära panna, kaua sa ikka käsikaudu tuppa kobistad või külalisi õhtul täiesti tundmatusse pimikusse saadad :D 

Söön oma sõnu..

Kas teie ka vahel oma sõnu sööte? Noh, et lubate suure suuga midagi, kuid pärast astute ikka oma sõnadele vastu? Teete midagi, mida lubasite mitte teha? Mis selle tulemus on olnud? Progress versus regress?
Mina olen ja üsna mitmel korral. Olen juurelnud põhjuste üle. Korduvalt on paljud inimesed mulle öelnud, et ahh mis sa rapsid ja rabeled. Olen püüdnud mitu korda tuure maha tõmmata, kuid mõne aja möödudes hakkab jälle sees justkui keerama ja kerkivad küsimused, miks midagi ei toimu, ei arene? Üheski asjas ei tohiks olla midagi rasket, kui seda tõesti tahta. Kahte asja on vaja: motivatsiooni ja teotahet... jah just teotahet/tegemisetahet, sest ainult idee ja mõttejõust ei piisa. Oskuseid on ka vaja muidugi, kust  neid võtta? Läbi enda kogemuste?
Küsimusi on nii palju, aga jutuga tahan jõuda sinna, et olen uue õueala nö tegemise ikkagi väga südame külge võtnud. No ei suuda ma sellest sopaaugust ja pimedusest iga päev tuppa vantsida, vaadata räämas õunapuid ja põõsaid. Maalappi, mis on nagu kuumaastik. Aianurki, mis on täis igasugust soga ja sodi-see teeb mu meeleolu kohe haigeks. Seda enam, et olen ise "õue inimene" ja püüan kasvatada lapsi samas vaimus. Õueala on ju nagu teine kodu ja ma ei saa salata, et armastan pigem korda, ( mitte piinlikku, kus sahtlis peaks kahvel, kahvli peal lebama) kui korratust. Püüdsin mõnda aega leiutada "jalgratast" tööde järjekorra, kujunduse osas. Tegime Kaiusega kalkulatsioone, mis meid mõlemaid veidi ohkima pani, et mida siis üldse ette peaks võtma. Kõike korraga ei saa, see on siililegi selge.
Õnneks on olemas häid inimesi :) Võtsin end kätte ning otsisin asjatundjaga kontakti. Kena oleks ju mõelda küll, et teen kõik ise ja siis tunnen uhkusenoote rinnas tuksumas, aga on sel alati mõtet?
Ühesõnaga kohtusin äärmiselt meeldiva inimesega, kes mu mõtteid aitas korrastada ja väga häid nõuandeid jagas, kuidas õuealale/aiale võiks läheneda, ruum loogiliselt liikuma panna vastavalt päikesele ning loomulikult vajadustele. Suur tänu talle mõõtkavas joonise eest, mille koos kokku panime. Vähemalt idee tasandil on midagi olemas ja see meeldib mulle väga. Vaimusilm kujutab kõike väga hästi ette. Motivatsioon on, kui nüüd veel tegudeni jõuaks...

Mõned kujundlikud pildid ka, et tekiks vähemalt "illusiooni" tunne.

Sissesõit ja viljapuuaed

Viljapuu aeda hakkab ääristama põõsashekk: harilik sirel, ebajasmiin, (snowbelle) kontpuu. Ühtlasi on see ka sissesõidu nurk ning jasmiini hea lõhn ja ilusad õied on igati sobilikud sinna.

Toast õue astudes peaks tulema  pojengide orkester  Tuulekoda peaks tulevikus ümbritsema kivisillutis.

...ja siis minu unistus: terrassi nurk ( kõige lõunapoolsem ja päikeselisem koht) roosid koos lavendli ja salveiga

Marjapõõsad moodustavad heki ühelt poolt naabreid. Teine pool on kahjuks veel ebaselge.

Aia teist nö sügavat nurka hakkavad täitma samuti lehtpõõsad- sirel, hortensia ja ka mõni kontpuu, mida ääristab madal viljatu kurereha. Ideaalis sooviksin sinna ka paari nö "tulesilma" aiale valgustuse andmiseks.

Tarbead- ilmselt tuleb väga tagasihoidlik. Lastele maasikad, herned, porgand.. ja muidugi maitserohelised.Üleäänud osa muru ja laste mänguala kuna seda mängimise aega on meie peres ilmselt veel hea- mitu aastat....Mingit hirmkallist nö süsteemi ei pea ma vajalikuks neile osta, küll oleks tore leida mõni vana paat või väike majake ning see neile mugavaks tuunida... ja muidugi lõkkeplats. Kahjuks ei leia netist ühtegi väga head pilti, aga miks ka mitte midagi sellist

Selline lugu siis seekord. Millal tegudeni jõuame? Ikka koos Kaiuse ja lastega tegutsedes ja nii mõnigi hea inimene on oma abi pakkunud :) Hoian kursis :)

Raili täiuslik juustukook

Mul on ähmaselt meeles, mil poelettidele ilmusid "toorjuustud".  Juustukook muutus üleöö "superstaariks" ning pea igaüks võttis selle oma retsepti varasalve. Nii minagi, kui ma õigesti mäletan siis esimese katsetuse sellega tegin 2008 aastal. No, mis seal siis ikka nii keerulist on- ained kokku, ahju ja natukese aja pärast välja. Millegipärast kippus mul ta alati peale küpsetamist kössi vajuma ja kooslus jäi lõpptulemusena liiga tihe ja raske. Praegu on vist 2012? Noh- igaljuhul olen nüüdseks seda ikka palju,palju kordi teinud ja alles viimasel korral tundsin, et vooohhh see on see ÕIGE.
Retsepte olen kasutanud erinevaid ja lõpuks jäänud nö enda tuunitud variandi juurde. Olgu öeldud, et lisandina maitseks võib kasutada mida iganes-  vaarikaid,maasikaid kõrvitsapüreed jms. ( mitte liiga palju) Oluline on koogi kreemisus ja kergus, mis harmoneerub kergelt krõbeda küpsise põhjaga. Alati tõsta kõik toorained külmkapist toasooja vähemalt 30 min- see on üks  võti koogi õnnestumiseks.

Väheoluline ei ole välimus- juustukoogi puhul vali alati sellise suurusega lahtikäiv vorm, et ahju pannes oleks see peaaegu ääreni täis. Mina kasutasin 22 cm vormi. 

Põhi

9 Digestive küpsist
70 g võid
Põhi võiks jääda pigem õhuke.
Purusta küpsised ning seda sulatatud võiga. Sisse võid veel riivida shokolaadi :) ( ei ole kohustuslik)
Suru küpsetuspaberiga kaetud vormi ja küpseta eelkuumutatud ahjus 160 kraadi juures u 10 min. Jahuta. Siinkohal pean märkima, et ma ei olnud kunagi enne küpsisepõhja eelküpsetanud, aga võta näpust. Tegelikult on see üsna oluline. Põhjale tekkis väga mõnus krõbeduse aste ja kooki oli palju kergem pärast vormist kätte saada.

Täidis

2 muna
1 munakollane
800gr toorjuustu ( kasuta tõesti kvaliteetset ja rammusat, kui tahad õiget maitset-( Philadelphia, Farmi)
2 dl hapukoort
1,5- 2 dl suhkrut
1tl vanillsuhkrut
2 spl jahu
300 gr vaarikaid või maasikaid

Varasematel aegadel vahustasin munad alati eraldi, tegelikult olen märganud, et siinkohal ei ole sel mingit tähtsust.
 Kupata kõik toasoojad ained ( va marjad!!!) ühte suurde kaussi ja mikserda ühtlaseks kreemijaks ja kergelt vahuseks massiks. Lisa pooled marjad ja sega läbi. Kui sul on külmutatud marjad siis sega neid enne kergelt kas jahus või tärklises. Juustukook ei taha palju marju, sest need eraldavad vedelikku, mis muudavad koogi vesiseks ning kleepuvaks. Piisab vähesest. Marju võid kasutada pärast lisandina :) Vala segu vormi ( hea on, kui saad peaaegu ääreni täis) ning küpseta 160 kraadi juures 45-50 min. Vaidlemise koht on veevanni kasutamine juustukookide puhul. Osad kinnitavad, et see on väga oluline, teised jälle mitte. Mina olen "veevanni" usku, sest see niisutab küpsevat kooki ja ei lase tal pealt pragunema hakata. Küpseta kooki ahju alumisel veerandil. Kooki ei ole vaja ahju ust paotades piiluda ega kontrollida. 50 min pärast peaks kook veel kergelt võdisema ning on küpsedes veidi kerkinud. Keera temperatuur nulli, aga ära võta kooki ahjust kohe välja. Jäta jahtuma, ahjuuks praokil. Seejärel tõsta toasooja ja kõige lõpuks külmikusse vähemalt üheks ööks. Võib süüa muidugi ka samal õhtul, aga uskuge- järgmisel päeval on see kindlasti parem. Kaunista marjade või toormoosiga.

Olla või mitte olla?

Appi! Lumi tuli maha- täpselt Helga 4 kuu sünnipäeval. Lapsed olid muidugi sellest nii suures eufoorias, et tuppa kutsumine oli pigem iseendaga rääkimine.... aga minu lilled, lõikamata põõsad, multshimine? Kõik on lumevaiba all. Järjekordselt tahan tänusõnad öelda ämmale, kes tööpäeva hommikul on (Helga õueund valvates) aidanud mul mõned võsastunud ja rääbispõõsad ära lõigata.Isegi lõket jõudsime teha. Lootsin, et jõuan Heti  lasteaiaga ära harjutada ja  veel veidi aias kõpitseda.Tundub, et peab laskma aial unne vajuda.. kui lumi siis lumi. Või noh, mis lumi-täna sirab selline päike, et lumi hakkab ära "sulima" nagu Heti ütleb.

Tsiteerin  http://kristakoiv.com/ postitust:

"Kui inimesi minu pildi peale ei ole, siis kohe teravalt seal kannul on ilusad kodud. Küll mul on alles hea meel kui inimestele meeldib see, kus nad elavad. Väga-väga teravalt ma vibutan näppu meie nõukaaegse kooliõpetuse poole, kes minuarust tegi ikka kõik selleks, et inimestest loovus välja juurida ja kui seda ikka sinna natuke alles jäi, siis löödi enesekindluse labidaga mätaki peale. Enda ümber ilu näha ja luua oli kuidagi selline…noh ei tea. Ma nüüd muidugi ei saa öelda, et kõik tunnevad, et see nii karm oli, sest kellel oli annet, see lihtsalt vist ei lasknud ennast sellest häirida. Ühesõnaga, on mul nii kahju, et inimesed nagu pelgaks olla uhke ja õnnelik ja luua ilu enda ümber ning seda siis teistega jagada. Jagage ikka. Näidake mulle ja ma siis näitan teistele."

Olen igati nõus ühe pisikese "aga´ga" Üks sõbranna ütles mulle kunagi, et tema ei kirjutaks nii avalikult oma kodust või perest, sest need on väga isiklikud ja privaatsed asjad, mida laiale maailmale ei ole vaja kuulutada ja näidata. Teine sõbranna mõtiskles jälle selle üle, et tänapäeval kuulutatakse ja näidatakse pere idülli sageli läbi feissbuki.. noh, et kui su seinal pilte pole siis järelikult pole ka idülli. ( mis ju tegelikult üldse pole nii) Kolmandaks arvas üks inimene, et enamus blogi kirjutaid ongi kari kodus igavlevaid naisi, kes igast oma sammust maailmale kuulutada tahavad.
Selline "kättesaadavus" ja "pildil" olemine, teistega võrdlemine võib tõesti üks hetk muutuda väga koormavaks. Ikka tahaks ju paremini, rohkem, ilusamini. Keegi tark mees olevat öelnud, et tänapäeva inimene kulutab nii palju energiat enda võrdlemisele naabriga, et enda elu ununeb sootuks elamata. Samas olen ma nõus esimese tsitaadi mõttega- ilu tuleb luua ja seda teistele jagada, mitte ainult endale hoida. Kus on see kuldne kesktee, öelge mulle?

Tahaks kirjutada, et ehitus edeneb!... aga ei edene- isegi lammutamine mitte. Palju inspireerivam oleks ju vaadata selliseid pilte:

http://kristakeltanenblog.com/

 Õhtud on muutunud nii lühikeseks ja nädalavahetused lendavad justkui õhku. Täna proovisime ehitada kõik lumememme. Minu pideva pirina peale, et üles korrusele on vaja lõppude lõpuks siseuksi-st Kaius ja Hugo läksid töökotta. Kes siis lammutab? Mina, Heti ja Helga või? Loomulikult peame aegajalt Kaiusega tuliseid vaidlusi selle üle, kuidas, kuhu ja miks teha. Mina käin ikka peale, et laed võiks olla kõrgemad- st taladeni välja, muidu on nii onni tunne. Kaius arvab, et see kõik ilus küll, aga ropp töö ja jube nikerdamine.

Elutoa põrand on peaaegu kõik lahti võetud

Meie magamikamber- lae esimene kiht maas, liistud eemaldatud

vaade köögist nö söögituppa. Mõte on hoopis see tellistest sein säilitada

elutoa põrand praegu

kööginurk vaadatuna elutoa poolt- pliit, soojamüür vajab uut vundamenti. Akna kõrvale tuleb uks otse terrassile.

Oma eelmises postituses kirjutasin, et meil on nüüd pisut uudne kodutee. Olin siis veel roosade prillidega. Nüüd ootan, et ometi veidi külmemaks ja kuivemaks läheks, sest muidu ei ole meie peres peale kirsasaabaste muid jalavarje vaja. Uurisin veidi ka tausta, et mis maksaks meile uue sissesõidu tee ja parkmiskoha tegemine ( 2 le autole)- maa koorimine, jäme kruus ja peenem kruus peale- 830 eurot! Einoh.. aga jah prioriteedid, prioriteetid. Ilmselt ei ole mõtet kuiva jalgealust enne teha, kui mingid ehitustööd on tehtud, võibolla kevadesse lükata. Eelmine kord oli see samuti üks viimaseid töid, mille Kaiusega ette võtsime. Egas midagi- tuleb varuda korralikud kummisaapad paariks aastaks uuesti.

                                        tööbuss seisab vanal koduteel või maja küljel. 

Selle sopaaugu asemele peaks tulevikus tulema korralik sissesõidu tee

meie uus parkimiskoht autole

Ahjaa! Olgugi, et kommenteerijaid või nö valjusti kaasamõtlejaid on mu blogis vähe- siis vaatamiste arv jõudis 5000ni. Kolme kuu kohta ei olegi seda nii vähe. Tore, et ikka lugejaid on. Jätkan ja arenen ning  loodetavasti on mul ja lastel kunagi hea lugeda/ vaadata, mis kunagi oli.

Mangotort apelsinizeleega

Talvehõnguline piparkoogipõhi, mango magus, suve ihkav emotsioon ja särtsu täis apelsinikate. Mu meelest sobib see kook igasse aastaaega :)

Põhi

150gr õhukesi piparkooke
80 gr võid
Purusta küpsised ning sega sulatatud võiga. Suru 24 cm küpsetuspaberiga kaetud vormi ja pane külmikusse tahenema.

Sisu

500 gr  East End mangopüreed
400 dl Saare maitsetamata koorejogurtit
3 spl suhkrut ( kui kasutad vahukoort)
( võib jagada ka vahukoorega pooleks st 200 dl vahukoort ja 200 dl koorejogurtit)
 8 lehte zelatiini
1 suure sidrunimahl

Sega suures kausis mangopüree ja jogurt. Leota zelatin. lehti 5 minutit külmas vees.  Pigista sidrunimahl väikesesse nõusse, kuumuta keemiseni ning lisa paar spl kuuma vett. Pigista paisunud zelat. lehed  kuuma, kuid mitte keevasse vette ja sega hoolsalt kuni lahustuvad. Jahuta veidi ja nirista mangopüree ja jogurti hulka pidevalt segades. Vahukoort kasutades lisa vahustatuna ( vahusta 3 spl suhkruga) kõige lõpus õrnalt sisse segades.
Vala koogivormi küpsisepõhja peale ja pane külmikusse tarretuma. ( 5 h piisab täiesti)


Apelsinizelee

5-6  kuldset apelsini
1,5 l värskelt pressitud aplesinimahla
1 sidrunimahl
2 lehte zelat.

Lõika apelsinidest kettad. Valmista zelee. Leota zel lehti külmas vees 5 minutit. Pane kastrulisse 3-4 spl vett, kuumuta ja lisa sinna paisnud lehed. Sega hoolega. Nirista jahtunult apeslinisidrunimahla sisse. Laota apelsinid juba tahenunud koogile. Vala peale apelsinisidrunimahl. Kata kook fooliumiga ( ma teen seda reeglina selleks, et koogid ei võtaks juurde külmakapist teisi lõhnu, maitseid) Lase taheneda vähemalt paar tundi.


PS! Kes tahab tugevamat kooki võib zelatiini ka veidi rohkem panna. Mulle meeldivad sellised kergelt pehmed ja kreemisemad koogid.

Kodujuustukook marja kattega

Lubasin selle koogi retsepti korralikult oma blogisse kirja panna. Ausalt öelda ma ei oleks üldse uskunud, et see nii hea maitsega tuleb. Kõrvu oli jäänud, et toorjuust koogi sees ilma küpsetamata ei kõlba kusagile- pidavat suulakke kinni jääma ja väga rasvaselt mõjuma. Võta näpust- mulle meeldis. Võibolla oli ka koguste vahekord õige, st kodjuustu oli rohkem, kui toorjuustu...igaljuhul jääb see kook mu retseptisalve. Katteid võib alati varieerida- punased sõstrad, maasikad, vaarikad, virsikud, ananass jms Jõulude paiku äkki isegi jõhvikad :)


Kodujuustukook marjakattega

8-10 Digestive küpsist ( võib kasutada ka tervislikumaid küpsiseid)
75 gr võid

Sulata või, purusta küpsised. Sega või küpsiste hulka ja suru 24 cm koogi vormi põhja ( küpsetuspaber alla) ja veidi ka külgedele. Samas ei tohiks see kiht kindlasti liiga paks jääda, pigem vähem. Pane külmikusse tahenema.

600 gr 4% kodujuustu ( kasutasin seekrod farmi tooteid)- kaalujälgijad võtku muidugi lahjemad variandid :)
400 gr maitsetamata toorjuustu
1,5 dl suhkrut
zelatiin pulbrit

Muidugi võib ka väiksemaid koguseid kasutada, aga mulle meeldis just, et see kook tuli kõrge ja mahuline. Lahtikäiv vorm sai kolme kihiga ikka ääreni täis.

Sega omavahel toasoojad ained, mikserda kergelt läbi. Valmista zelatiin. Minul oli pulber, mille lahustasin väheses vaarikamahlas. Vala zelatiin massi sisse pidevalt segades. Seejärel vala see küpsiste põhja peale ja pane uuesti kappi tahenema.

5 dl külmutatud marju
suhkrut
zelatiin pulbrit

Marjad pane juba enne sulama, et eralduks mahl. Kuumuta keemiseni, lisa zelatiin pulber pidevalt segades kuni lahustumiseni. Lase veidi jahtuda ja vala koogi kõige pealmiseks kihiks.
Pane külmikusse vähemalt 4h. Eriti hea on kook minu meelest järgmisel päeval otse külmikust võetuna. Kõrvale kuum kohv või tee ja kooslus sulab suus :)

Ne vsegda tak budet

Märkamatult on kolm nädalat jälle lennanud, kaugel need jõuludki enam on :) Meie pere teised jõulud oma kodus. Saab näha, kas on midagi teistmoodi- no muidugi on, meil on ju nüüd Helga :) ja naabrid.
Elus on kõik nii muutuv ja meeles mõlgub viimasel ajal sageli mõte: ne vsegda tak budet. Ilmselt see mõte ongi mulle viimasel ajal andnud rohkem meelerahu ja enesekindlust. Vahel on nii raske lahti lasta endale turvalistest asjadest või loobuda, mille kallal oled ise palju vaeva näinud...aga mõnikord tuleb loobuda, vaadata edasi ning tegutseda.

Midagi väga olulist meie ehitustandemis toimunud ei ole. Ühe nädala oli Kaius Rootsis, järgmise mina Helgaga Tallinnas. Helga jäi oma elu esimesse nohusse ja silmapõletikku, linnas olemine ei istunud ei talle ega mulle. Mingi imelik haiguseviirus käis meil kõigil üle.
Mäletate- lubasin, et ei hakka aias sahmima? Siiani ei sahmi- ausalt... aga, kui ikka silma iga päev riivab üks suur "pasa" hunnik siis ei jaksa ma seda kaua vaadata. Võtsime kõik koos selle ette, jällegi ämm käis abiks :) Muidugi ei olnud mul oidu sellest "enne" pilti teha. Igasuguseid põnevaid asju sai jälle näha- tablette suuremas koguses, piimapakke, kilekotte, pliiatseid, eterniidi juppe, telliseid, lugematu kogus pakendeid ja need kõik segamini mingite imelike jurakate taimedega. Lapp, lapi haaval kaevasime jõudumööda selle üles ja täna sain mulda torgata oma tulbisibulad, keskele pojengid ja siis veel üks suur roosa lill ( nime ei teagi) Kõik see on muidugi suht/koht ajutine, aga vähemalt sellest jubedast "august" saime jagu. Ideaalis tahaks sinna teha ühe püsikute kasvuala, aga pean veel jupp aega tudeerima, kuidas kõige õigem teha oleks...

ahjaa tänasest st 14 oktoober 2012 on meie perel veidi uus kodutee- natuke veel vildakas, künklik ja rohune, aga küll me sellest ka jagu saame. Täna kogesin taaskord, et mu mehel on kordades rohkem optimismi.Täna püüdis ta mind turgutada ja indu süstida öeldes, et ta kujutab täiesti ette, kui ilus aed ja hubane kodu saab meil varsti olema.  Ilmselt on meil veidi erinev ajamõõde... mina tahaks ikka veidi kiiremini. :) aga hindan tema optimismi ja püüan sellesse uskuda.

kes arvab ära, kellega on tegu?

lükka või kardulat maasse...

...aga ei pigem siiski tublid esialgu

lae teise kihi lahtivõtmine

Näete vasakul nurgas tala? Sinnani peame jõudma- st üks kiht tuleb veel maha võtta..puhastada, kile panna ja sellele laudis.

.