Mõtted

Aastanumbri järgi pidin ma olema siis 4 aastane, ( 1979) kui kolisime perega suurde 5 korrusega- KÕIGI mugavustega korterisse. Ma ei mäleta sellest midagi, ma oleks nagu koguaaeg seal elanud. Vanema õega tuli mul tuba jagada. Venda kadestasin, sest tal oli OMA tuba... aga ikkagi kodu tundus tol ajal mulle suur ja ruumiküllane. Kitsas kohe kindlasti ei olnud, vähemalt ma ei mäleta... aga mäletan nii selgelt seda, kui meie majast umbes 20 meetri kaugusele hakati ehitama teist samasugust. Mis mõttes nagu??? Mäletan elavat vestlust selle üle, kuidas me üksteise tubadesse hakkame vaatama nii, et binoklit pole vaja. Eks põnevust oli omajagu- olin siis laps ja hindasin asju täiesti omasoodu. Igaljuhul ehitustandemil luuremängud ja ronimised kuulusid täitsa tavalise elu juurde. Hirm vahele jääda muidugi oli, aga seetõttu ei jäänud mängud mängimata. Selgelt on meeles see mõte, et tulevikus hakkan ma köögi ja elutoa aknast vaatama halli, akendega seina ja see tundus igavikuline ( vähemalt tol hetkel)

Sellest on nüüd juba 21 aastat, kui ülalräägitu pole enam minu kodu. Elavad pildid ja mälestused on jäänud ja ma olen kindel, et suures osas on need ka minu hoiakuid kujundanud. Huvitav on minu jaoks hoopis see, et kasvades suures paneelmajas ei ole see karvavõrdki mõjutanud minu hoolimist ümbritseva looduse vastu. Muidugi oli meil AIAMAA, kasvuhoone, porgandi ja maasikapeenrad. Lapsena tundus tee aiamaani tohutult pikk. Porgandite harvendamine, rohimine, maasikate söömine, kastmine see kõik käis suve juurde nagu loomulik osa... ja siis muidugi pikad kartulivaod, mida suve jooksul paar korda pidi kõplamas käima. Tol ajal tundus see absoluutselt ülekohtune ja tüütu. Praegu mõtlen ja olen tänulik, et vanematel oli jõudu ja tahtmist minusse ka see pisik istutada. Lapsena ma ei mäleta, et oleksin väga hoolinud või huvi tundnud kaunite lillepuhmaste, põõsaste vastu. Need lihtsalt olid või siis... ei olnud.

Tallinnas elades taaskord paneelmaja korteris, vaatasin sageli aknast ja olin õnnelik kevadeti, kui elutoa akna taga linnud puudel koosolekut pidasid või, kui esimesed lehepungad rohelist värvi näitasid. Samas oli see nii väike osa loodusest, et ununes kiiresti. Peamiselt toimis ikka töö, kodu, trenn kolmnurk. Ma justkui ei näinud ega tajunud muud ümbrust. Ju siis ei olnud oluline?

... ja siis kolimine Hiiumaale. Ma ei ole absoluutselt kindel, mis on olnud  muutuste peamisteks allikateks või põhjusteks. Ma lihtsalt olen aegajalt ise ka väga üllatunud selle üle, kuivõrd läheb mulle korda ümbritsev looduskeskkond, milles ma elan. Vahel võin ma mitu päeva olla ängis seetõttu, kui mõni prahihunnik õuel vedeleb. Miks?  Miks on saanud mulle ääretult oluliseks vaated koduakendest? Miks ma olen kaotanud arusaamise, et see võib olla ka MITTEOLULINE? Mul puuduvad vastused, ma ei leia neid.

Võibolla kunagi leian ja ilmselt on selleks ka vaja MUUTUST. Praegusel ajahetkel püüan leida endas jõudu viia lõpuni alustatu ja vaatamata raskustele mitte alla anda. Ma soovin, et jõuaksin oma kodu ümbruse luua selliseks, et see ei ägaks ükskõiksuse ja hoolimatuse all. Teisalt ma soovin, et selle loomine ei paneks mind ägama ja ängi tundma. Tasakaalu leidmine ei olegi nii lihtne.

Nüüd on alles vaid see kõrge heinaküün. Kokkuvajuv puulobudik sai ära lammutatud. Üha enam tulevad nüüd esile ilusad kased, mis suvise päikeseloojangu ajal väga suurt silmanaudingut pakuvad.

Olgem ausad, meie kliimas veedame me 9 kuud suurema osa ajast ruumis.  Miks peaks tahtma vaadata midagi sellist?.. a võibolla paljud inimesed ei jälgigi aknast,mis väljas toimub. Aken on lihtsalt valguseallikas? 

Mu lemmikhoone laut, mis kaunistas täpselt mu vaadet köögiaknast.