Aegade hämarusest on meelest klassiõde Karini indu täis kutse tulla ka klaveriklassi Virve juurde. Pidavat jube põnev olema. Läksingi- esialgu muidugi vaatleja rollis, sest vanematele ei rääkinud ma asjast midagi. Uhke lühtritega klaver allutas mu üsna kiirelt- ma tahtsin ka! Vanematele midagi rääkida ei julgenud, käisin lihtsalt tunnis suure õhinaga... kuni õpetaja palus tuua õppetasu 16 rubla. Olin pigis.. pidin vanematele ära rääkima. Tekkis paras segadus, mis lahenes õnneks hästi. Jätkasin oma õpinguid. Sõbrannaga vahel meenutame siiani vanu aegu, kuidas me vahel 5-6 kesi õpetaja Virve elutoas oma klaverimängu järge ootasime :)
Aastad möödusid- oli aeg, kui unistasin ( päris tõisiselt kohe) et minust saab klaverimängija. Minus polnud tol ajal kübetki realistlikku mõtteviisi, mis oleks kasulikum ja tulutoovam amet tulevikuks. Ma tahtsin lihtsalt mängida.... aga ainult mängust ja sõrmede liigutamisest ei piisa. Solfedzo mulle ei meeldinud.. oi, kuidas ei meeldinud. (Saatuse nöögina õpetan nüüd 20 aasta hiljem ise solfedzot) Muidugi näen nüüd ainet hoopis teistest värvides.
Igaljuhul mängijat minust ei saanud, vähemalt mitte sellist, mida ette kujutasin. Kuid sisemine vajadus mängida on jäänud- kas või siis diletantliku õhinaga.
Pea 10 aastat pausi mängus, kuid ikka ja jälle tuleb see õhin mingiks ajaks tagasi. Muusikaga tegeledes tekib mingil hetkel vabastav, lõõgastav emotsioon, mida sõnadesse ei oskagi panna.
http://www.youtube.com/watch?v=2OR6UrFTtK0&feature=youtu.be
... ja laulmist armastan ka
http://www.youtube.com/watch?v=TicgRyVIR6E
