Diletandi õhin

Aegade hämarusest on meelest klassiõde Karini indu täis kutse tulla ka klaveriklassi Virve juurde. Pidavat jube põnev olema. Läksingi- esialgu muidugi vaatleja rollis, sest vanematele ei rääkinud ma asjast midagi. Uhke lühtritega klaver allutas mu üsna kiirelt- ma tahtsin ka! Vanematele midagi rääkida ei julgenud, käisin lihtsalt tunnis suure õhinaga... kuni õpetaja palus tuua õppetasu 16 rubla. Olin pigis.. pidin vanematele ära rääkima. Tekkis paras segadus, mis lahenes õnneks hästi. Jätkasin oma õpinguid. Sõbrannaga vahel meenutame siiani vanu aegu, kuidas me vahel 5-6 kesi õpetaja Virve elutoas oma klaverimängu järge ootasime :)
Aastad möödusid- oli aeg, kui unistasin ( päris tõisiselt kohe) et minust saab klaverimängija. Minus polnud tol ajal kübetki realistlikku mõtteviisi, mis oleks kasulikum ja tulutoovam amet tulevikuks. Ma tahtsin lihtsalt mängida.... aga ainult mängust ja sõrmede liigutamisest ei piisa. Solfedzo mulle ei meeldinud.. oi, kuidas ei meeldinud. (Saatuse nöögina õpetan nüüd 20 aasta hiljem ise solfedzot) Muidugi näen nüüd ainet hoopis teistest värvides.
Igaljuhul mängijat minust ei saanud, vähemalt mitte sellist, mida ette kujutasin. Kuid sisemine vajadus mängida on jäänud- kas või siis diletantliku õhinaga.
Pea 10 aastat pausi mängus, kuid ikka ja jälle tuleb see õhin mingiks ajaks tagasi. Muusikaga tegeledes tekib mingil hetkel vabastav, lõõgastav emotsioon, mida sõnadesse ei oskagi panna.

http://www.youtube.com/watch?v=2OR6UrFTtK0&feature=youtu.be




... ja laulmist armastan ka

http://www.youtube.com/watch?v=TicgRyVIR6E

Suvine kokkuvõte 2013

Suvest on saanud sügis. Sirvisin aasta taguseid postitusi. Tundub, et  mul oli toona aega kõvasti rohkem. Ühes kuus tuli ikka mitu postitust nii toidu, kui kodu teemal. Võibolla polegi küsimus niivõrd ajas alati? Kõike ja kõigest ei peagi alati kirjutama, las mõned asjad vajuvad unustuse hõlma, mõnda seika ei taha meenutada... või ei ületa see absoluutselt mingit uudise künnist. Kokkuvõtvalt on Helgast kasvanud 1 aastane igalepoole "jõudja" ning Hetist, Hugost kasvanud märksa iseseisvamad sellid.

Tänavu on olnud soe suvi, kuigi pean mainima, et  merre ma JÄLLE ei jõudnud.  Hiidlane ometigi ujub suvi läbi meres!? Ilmselgelt on viga ikka minus, et ma selliste asjade jaoks aega ei võta. Näoraamatus teiste eluga pidevalt kursis olles silman ikka ülestähendusi võrratust suvest siin ja seal ilmakaares. Õdusad õhtusöögid, reisid, kontserdid, kunstielamused....aga eks meil kõigil on elus erinevad perioodid. Me käisime ka kogu perega esimesel pikemal ( loe nädal) autoreisil Lõuna-Eestis :)  Targemad õpetavad- naudi iga eluhetke ja aega. Püüan siis seda teha.

Tähendan üles selle, mis on eelmisest ( 2012) sügisest peale muutunud meie tegemistes. Me oleme väga pikka vinnaga tegijad. Ei hakka pikemalt lobisema, sest kipun kalduma kergesse melanhooliasse. Tööbrigaad on maja puhul Kaius, mõnikord äi ning harvadel juhtudel mina. Aia puhul mina ja vahel harva Kaius. Hea tuttav Loona on suunanud mind aeda tervikuna tajuma ning on andud head nõu taimestiku valiku tegemisel. OK, suvel kasutasin ühe koolipoisi abi veidi kaevamistöödel ning ämm on ka pisitasa ikka aidanud. Näiteks istutas mulle maasikataimed kenasti peenrasse, mille valmis olin teinud. Loodan, et pildid annavad ise edasi selle, millest mõelnud oleme, mida teha jõudnud oleme ja kuhu edasi pürime.

Sügis 2012- näiliselt väga hull polegi.. aga.. varsti selguvad tõsiasjad

kuivkäimla ja eeskoja lammutusprotsessi algus.

Väga ebameeldiv üllatus, kui selgus, et pea terve otsa sein on palgid ära koitanud. vs mädanenud

eeskoja lammutuse lõpuosa

peavalu sein

vasakul on näha minu teine suurem peenar- pojengide, liiliate ja kevadlillede jaoks

Uue terrassi koht maja seina laiuselt. Parempoolse akna asmele tuleb laest/maani 150 lai uks/aken

Ehituse kulude ülevaade  mul selget ülevaadet pole, aga ma adun, et see on vähemalt kaks korda, kui mitte rohkem "minu" aia kuludest. Nii on kujunenud, et ehitusmaterjalid majale toob mees ja aiale mina :)

AED

 Mingist vanast postitusest on meeles, kus lubasin omale budgeti luua- kõik kulud kokku arvestada, mis ühe kevade ja suve jooksul aiale PRIISKAN.... aga mullipuhuja olen olnud. Minus pole üldse  nohiklikku raamatupidaja annet :( Suurtes joontes ma muidugi tean. Ilmselt olen kohati ka liigselt priisanud enda tulusid arvestades.. aga noh lohutan end sellega, et õpin läbi elu.

Kopatööd sügisel- uue sissesõidu loomiseks 300 euri

Kopatööd kevade alguses- 250 euri

3 tonni musta mulda- 71 euri

koolipoisi töötasu kokku- 70 euri

Roosid, salvei,amplid, väetised- umbes 100euri

Maasikad- 10 euri

Aiatööriistad, puitsõrestik jms- 60 euri

Kevad 2013, mil sulav lumi hakkas moodustama sügavaid vesivanne igale poole

tasandustööde algus

õueala peale kopatööd

rehitsemistööd tehtud, muruseeme külvatud

Üleminek uuele ehitatavale terrassile. Privaatsuse tekitamiseks lahutasin terrassid puitsõrestikuga, millele panin ronima roniroosi Robusta.Tegin kolmnurkse roosi, lavendli, salvei istutusala. Suur hortensia põõsas kolis aia teise nurka kaunistama

juuni 2013, kui taimed veel väikesed

"Pergola" nurk kuhu tulevikus sooviks lupiine looklema

lavendlitups

suviselt juba väga ilus roosiala, mida ma pildile ei oska püüda

uue muruga lasteala. Üllatavalt hästi on pind end täitnud.

säästu "Pergola" endisest koerakuudist.

                                

                                    varjupeenra ala- tulevased kobarpead, murtud süda, sõnajalg jt

ELURUUMID

Siin pole midagi rääkida, kõik on endine. Kuna Heikki sai oma kaameraga paremad pildid siis laen nad ajaloo huvides siia postitusse üles.

elutuba

köök/söögituba

magamiskamber

Saigi vist kõik. Loodan, et see saabuv pimedus mind endasse ei neela. Soovin, et jätkuks tahet ja indu jätkada ka siis, kui vahele tulevad mõõnperioodid ühel või teisel põhjusel. 

Peaasi, et oleme koos ja teeme koos :)

Maasikamekine kook vahukommitupsudega

Maasika kõrghooaeg veel muidugi käes ei ole.. aga maasikamaitset või õigemini suvemaitset tahaks juba väga tunda. Tuleval aastal ( selle peaks lausa suurte tähtedega kirjutama) teen mina ka endale päris oma maasikapeenrad. Nopin ja naudin.
 Koogi idee sain "Oma Maitse" juuni 2013 numbrist.Tegin õhukese küpsise põhja, kuidagi ei kutsunud seekord retseptis pakutud  jahu, külm või jne. Samuti suurendasin ricotta kohupiimapasta kogust ja vähendasin vahukoort... noh elan ikka roosade prillidega, et vähemalt selle arvelt jään saledamaks.

... ja tegelikult jäin täna mõtlema, et kook maitseb kõige paremini siis, kui sul on olemas sõber või sõbrad, kellega seda jagada. Mitte väheolulisem on miljöö, kus kooki süüa. Mul midagi suursugust ja peent pakkuda pole, aga püüan luua hetkeolukorras parimad tingimused. Üks hea sõbranna ütles, et kui tal oleks olemas kasvõi selline "pergola" oleks ta väga õnnelik ja naudiks seda täiega... nii, et mis ma öelda tahan. Tehke kooki ja nautige seda koos sõbra/sõpradega värskes õhus hea jutu saatel :)


Maasikamekine kook vahukommitupsudega


14 digestive või muid meelepäraseid küpsiseid
80 gr sulatatud võid
 Peotäis purustatud mandlilaaste

Nagu ikka suru küpsised pudiseks lisa sulatatud või ja mandlipuru ning sega ühtlaseks. Suru 26 cm koogi võrmi põhja. Kiht võiks jääda üsna õhuke, lihtsalt koogi kooshoidmiseks niiöelda.

500 +100 gr maasikaid
200 gr vahukomme
150gr peensuhkrut
300gr ricotta kohupiimapastat
200 dl vahukoort
7 zelatiini lehte
100 ml piima


Puhasta ja purusta 500 gr maasikad blenderis või saumiksriga. Suru läbi sõela. Mul on blenderil olemas mingi spets. sõel, mis ise kogu seemnemajanduse kokku korjab. Sega maasika kaste ricotta ja suhkruga.
Vahepeal eelvalmista zelatiin. Pane lehed külma vette paisuma u 7 min. Kuumuta piim keemiseni ( ära keeda) Pigista paisunud lehed kuuma piima pidevalt segades. Lase veidi jahtuda ning nirista see pidevalt segades maasika/ricotta segu sisse. Tükelda vahukommid meelepärasteks tükkideks. Vahusta vahukoor pehmete valgete tippude tekkimiseni. Lisa vahukoor ja vahukommid maasika/ricotta segule õrnalt segades ning vala segu küpsisepõhjale. Lase külmikus vähemalt 4 h või üleöö taheneda. Enne serveerimist kaunista värskete marjade ja vahukommidega... või nii nagu endale meeldib. Mulle meeldis ka veidi helendav tuhksuhkur maasikatel.

Kuidas ja milliseks kasvab KODU NÄGU?

Ühel hilisemal õhtupoolikul, kui Kaiusega põsed "lõsakil" köögi aknast välja vaatasime ning silmailu nautisime ütles ta ühtäkki, et küll on kahju, et tal oma vanemate kodu ehitusest mingeid fotosid ei ole. Muidugi ema ja isa mäletavad ning on rääkinud, milline alguses see krunt oli, kuidas maja kerkis, milliste vahenditega ehitati jms, aga ikkagi foto -see on justkui tõend,mida tahaks silmaga näha.
Nojaa siis ma tundsin, et ilmselt teen ikka õiget asja, et meie kodu ehitamise saagat püüan mingil moel jäädvustada nii pildis, kui sõnas. Tegelikult lappasin hiljaaegu paari aasta taguseid pilte ja uskumatult lühike on inimese mälu küll, fotodelt vahib vastu selliseid asju, mida enam ei mäleta või ei taha mäletada. Just sel kevadel- see on siis ju juba KOLMAS!!! näen oma köögi aknast sellist ilu, mida alguses ootasin. Saan alles nüüd aru, et kõik tahab aega ja kasvamist. Pildi tekkimiseks, milline on sinu aed, mis sind iseloomustab. Kaskede all olev taimestik on hakanud laiutama silmale nähtavalt, millegipärast ei taha okaspuu seal kasvada, aga noh pole hullu- muud taimekesed on ka ilusaid. Mõne puu all ilus kollane lillepuhmas, enamvähem ühtlane maaaiale omane murulapp ( mõtlen selle all muru, mis sisaldab ka võilille jms) Kuna ma suutsin mingi aeg tagasi, mingeid mittevajalikke klahve vajutada ja mu nö eelmise aia kujunemisest on kõik pildid kadunud siis panen siia mõned meeldetuletuseks ehk innustavad mind uue osa kallal siis rohkem tegutsema.

ämm vaatab optimistliku pilguga uut vundamenti

tagakrunt, meeletu võsa ja rämpsuhunnikud

nüüdne naabrite külg, mille puhastamine oli iseloomu proovilepanek

maja esine, mil mingi osa rämpsu olime juba ära likvideerinud

talgud- minu ema ja õed veavad oksi

õnnetunne, mil maja esine oli saanud puhtaks ja sain hakata mulda sõeluma, et muru külvata

lauda lammutamine, kaskede alune puhastamine lehmakettidest jms

tolle aja õnnetunne nr 2, rämpsuvaba majaesine

Kaius ja ämm tõmbavad lehmakette maa seest välja

lauda lammutamine vol 2, lapsele hoog sisse ja mõni liigutus jälle töös tehtud

õnnetunne nr 3, kui olin umbes 10 kärutäit mulda sõelnud, Kaius aitas kivid vedada ja sain muru külvata

õnnetunne nr 4 taimede istutamine

lapse õnnetunne

masendustunne nr miljon.. kui ühe poole olime suutnud puhtaks teha ootas järgmine

õnnetunne nr 5 muld sõelutud ja rämps koristatud

puhastutstööd

esimene sügis peale muru külvamist...püti ümbrusele tuli veel koormatäis mulda sõeluda, sest liiva peal suurt midagi ei kasva.

puhtaks tehtud nüüd naabrite pool, sõelutud muld ja muruseeme

ja vaikselt hakkab tekkima olemise tunne, millesse oled nii palju andnud

koristustööd pojaga

õnnetunne nr 7, kui olime tellinud kruusa, kanga jms ning maja kõrvale tekkis sõidetav ja käidav tee, peenkruusa sõelusime peale ise- nüüdne naabrite pool

tuntav tüdimusetunne- kuid tehtud sai maa puhastamine, silumine, muru külvamine

aasta 2012, mil külvatud murust on saanud rohelus

minu esimene mittearvestuslik roosi,salvei ja lavendli "puhmas"- inimene õpib, kui teeb.

sügistööd

peenkillustikuga kaetud ja kinni freesitud tee- koos töö Kaiusega- nüüdne naabrite pool

enelad, kui suure risu ja mullahunniku olime ära likvideerinud

aknalaused puhastatud

peenkillustiku töö on veel pooleli

koostöö HEtiga

tee tegemine- nüüdne naabrite pool

maja külje korrastamine, paekivi plaatide panemine- nüüdne naabrite pool

vanadest töökoja lampidest tuunitud majavalgustid ( mida kahjuks see talv põlema eriti panna ei saanudki)

 Meie uus nö aia pool on hetkel nagu lahinguväli. Paremini ma seda kirjeldada ei oska. Terve õu on esiteks mingit kola täis, teiseks on pool õue on traktoriga üles küntud, et suuremad augud ära täita ja kolmandaks on taimestik absoluutselt olematu. Kõik olemasolevad lilled vedasin kevadel lihtsalt ühe kuuri äärde.Meenub, kuidas eelmisel kevadel naabrinaisele suure kõhuga rääkisin- küll ma järgmisel aastal alles hakkan ka istutama, peenraid tegema ja mõnulema... aga ma ei tea-pole ma kusagile eriti jõudnud. Isegi ühtegi ürdipotti ei ole :) Seni käib tihe võitlus sodimajandusega. Õnneks on olemas jäätmekogumispunkt, kuhu miskit saab ka lihtsalt ära viia- katkine klaas, pakend jms.
Mingi hetk jõudsime vähemalt selleni, et saime väikese kopa tellida, kes meil sopaaugud ära täidaks, uue terrassi augu tõmbaks ja veel nipet/näpet teeks.
3 h tööd- 110 euri.
2 h tööd pluss liiva koorem- 150 euri
Kaius on nädalavahetustel ( tegelikult mul hing täiesti valutab) tegelenud ainult maja vundamendi toestamise ja sidumisega. Pole ta ühelgi nädalavahetusel saanud tegeleda oma hobiga. Ta on aidanud mind raskematel kaevamistöödel, kus mul jõud üle ei käi. Uskumatult tubli mees, tubli on isegi vale öelda- visa ja sihikindel mees. Samas peab midagi muutuma, sest kui jääb ainult üks ehitamine ja töö siis..?

kuuri taguste puhastamine absoluutselt hämmastavatest asjades, mille loetelu ei lõpeks

tulevane köögi ja juurvilja nurk

peaaed- mänguplats- millel kiht maha kooriti - hetkel juba veidi rohetab

üks pilt katuseaknast vaadatuna- jube kuuririvi

mullapinna silumine, puhastamine ja muruseemne külvamine

meie "pergola" loodetavasti saab sellest tulevikus midagi nägusamat

see osa jääb järgmisse kevadesse- aa aed on minu värvitud :)

uue terrassi koht ja kuju

maja nurga vundament..

eeltööd vundamendi sidumiseks

puhastatud ja tasandatud maa- ootame nüüd muru kerkimist

ootame muru

Neid pilte vaadates tekib mul mõte ja küsimus, et kas sellised asjad kujundavad ja suundavad inimese väärtushinnanguid ja prioriteete? Millises suunas?  Kus tunnetada piiri, et elamine ei oleks vaid töö ja tegemine vaid ka olemine ja nautimine? Jajah- võib ju öelda, et ela ja tööta nii, et see ongi nauding ja olemine.. aegajalt see isegi õnnestub, kuid mitte alati.
...aga ma ei tea, kas kõlan lõetuseks karmilt? Mulle igatahes tundub, et iga aed ja kodu on tema peremehe või perenaise nägu...või vähemalt aja jooksul läheb ta seda nägu. Südames loodan ja soovin, et meie kodu ja aia nägu kasvab välja rahus ja üksmeeles koos tegutsedes, kus igalühel on anda oma panus, sest mulle tundub, et just koos tegutsemine loob kodutunde, mida me kõik vajame.