Thursday, November 29, 2012

Jõulukalender lastele

Igaüks, kes mind tunneb võtku punane pliiats ja tõmmaku seinale suur rist. Tegin küll kogu rehkendusest pool... aga ikkagi. Käsitöö moodi asja- niidi ja nõelaga!!!!!
Teadaolevalt on meie peres  päkapikkude teema väga aktuaalne. Iga päev küsitakse üle, millal nad juba tulevad, mitu päeva veel on jäänud?

Eelmisel aastal jäi mulle silma ja südamesse see:

http://kristakoiv.com/joulukalender/

Ilus ja teistmoodi :) Arvestades enda õmblemisoskust jäin muidugi kohe mõttesse, kuidas ma 23 kotikest endale saan? Õnneks on mul väga virk ja tubli mehe õde! Suur tänu Margitile- mul jäigi küsimata, palju tal nende tegemise peale aega ja vaeva läks? See on see tegemata rehkenduse pool. Ülejäänud on kõik minu tehtud. Isegi oksa saagisin õigesse mõõtu ise :) Igasse hommikusse üks kotike, mille oksalt maha võtame. Nii saavad nad päevi lugeda, palju jõuluvana tulekuni on jäänud. Loodan väga, et neile meeldib.

PS! Vaadake ainult kalendrit... sest õues olev pilt võiks olla maalilisem...







Friday, November 23, 2012

Head inimesed

Nelja aasta jooksul, mil ma siin saarel olen elanud on tekitanud minus väga vastakaid tundeid. On hetki, kus tahaks väga "ÄRA". Siis tuleb momente, kus mõtlen, et siin tasub olla kasvõi nende väheste, kuid äärmiselt toredate inimeste pärast, kes mu ellu on tulnud. Täna räägin Edast ja Ilmarist :)

Eelmõte

Kes ei mäletaks nostalgiliselt 80-90 daid, kui sügisel ümara bussiga kolhoosi sai sõidetud. Kurgivõileib paberisse mässitud, morss piimapudelis, paremal juhul mõni komm ka kaasas. Lõputud kartulivaod,talongid, kartulisõda ja muu selline värk. Mina küll mäletan, praegu lausa väga hea tundega. Eriti eredalt on meelde jäänud lõkkekartulid, midagi paremat ei olnud võimalik tahta. Peale pikka küürutamist ja ämbrite tassimist oli see parim hetk kolhoosi päevas. Ma ei tea, kes tänapäeval kartulid ära korjab?Masinad?
Kusjuures ma ei mäleta üldse, kes lõkke üles tegi. Ilmselt ikka klassijuhataja ja poisid. Igaljuhul pean ma tunnistama, et lõkke tegemist mul palju elus vaja ei ole läinud. Tarvidust pole, mis sellest ikka teha. Vale mõtlemine puha! Ma olen/olin ära unustanud selle füüsilise ja emotsionaalse tunde, mida  lõke võib anda. Te võibolla ei usu, aga sellel on justkui puhastav toime. Lõkke kuumus ja erk tuli, millesse vaadata  ning heita kõik oma rasked mõtted. Proovige järele- ausalt ja te ei kahetse.

Lugu ise
 
Meie nö uues aiaosas on 6 õunapuud ja 8 ploomipuud, 4 must ja 5 punasesõstrapõõsast. Julgen arvata, et 10-15 aastat hooldamata, metsikuks kasvanud puud ja põõsad. Püstitasin fb " Taime laat" rubriiki küsimuse, kes oskaks antud töös head nõu anda. Ei läinud päevagi, kui kooriproovis astus minu juurde Eda ning pakkus abi, olin väga üllatunud, kuid siiralt rõõmus. Mõtlesin, et väga tore, kui keegi viitsib vaatama ja hindama tulla. Pehmelt öeldes oli  suur minu üllatus, kui ühel pühapäeva hommikul helises telefon ning Eda küsis, kas oleme kodus- nad nüüd tuleks! Einoh.... mismõttes nagu.. pühapäeval, kui enamus inimesi lõunani põõnab või pannkooke naudib? Kell 10.45 olid Eda ja Ilmar meil, vaatasid pisut ringi ning alustasid tööga. Mitte mingisugust jorutamist. Kell 2 päeval olid pea kõik puud saanud uue hingamise, aed muutunud metsikust tundrast palju valgusküllasemaks. Võite arvata, milline oli kuivanud okste kogus. Ilmar küsis, et nohhh kuhu lõkke saab teha? Jõudmata midagi öeldagi, oli lõke püsti ja "järeltöö" võis alata.
Pimedani põletasime risu ja sodi, lõikasime vanu oksi. Õhtut kroonis lõkkes kartulite küpsetamine, mis oli lastele esmakordne kogemus :)
Järgmised kolm päeva on ilm olnud nii soodne, et olen saanud kogu ebavajaliku tuleroaks anda. Suuremate puurontide jaoks tõi Ilmar järelkäru. Uskumatult hea tunne on! Oleks nagu ise ka puhatmaks ja vabamaks saanud. Ma ei tea, kuidas ma enne ei osanud sellist asja üldse näha. Kõndisin puudest mööda nagu vana "toi"- lausa piinlik on tagantjärele.


Minu suurimad tänusõnad Edale ja Ilmarile väga suure abi eest. Tänutäheks teen teile Napoleoni koogi ja teie küllakutse võtame suure rõõmuga vastu.


















Nädala alguses, ( 26 november) kui vähegi ilma peab saame taaskord "kuivema ja puhatama" kodutee. Kopp tuleb ja teeb oma töö :)Valgussilma katsume ka kiiremas korras ära panna, kaua sa ikka käsikaudu tuppa kobistad või külalisi õhtul täiesti tundmatusse pimikusse saadad :D 









Thursday, November 15, 2012

Söön oma sõnu..

Kas teie ka vahel oma sõnu sööte? Noh, et lubate suure suuga midagi, kuid pärast astute ikka oma sõnadele vastu? Teete midagi, mida lubasite mitte teha? Mis selle tulemus on olnud? Progress versus regress?
Mina olen ja üsna mitmel korral. Olen juurelnud põhjuste üle. Korduvalt on paljud inimesed mulle öelnud, et ahh mis sa rapsid ja rabeled. Olen püüdnud mitu korda tuure maha tõmmata, kuid mõne aja möödudes hakkab jälle sees justkui keerama ja kerkivad küsimused, miks midagi ei toimu, ei arene? Üheski asjas ei tohiks olla midagi rasket, kui seda tõesti tahta. Kahte asja on vaja: motivatsiooni ja teotahet... jah just teotahet/tegemisetahet, sest ainult idee ja mõttejõust ei piisa. Oskuseid on ka vaja muidugi, kust  neid võtta? Läbi enda kogemuste?
Küsimusi on nii palju, aga jutuga tahan jõuda sinna, et olen uue õueala nö tegemise ikkagi väga südame külge võtnud. No ei suuda ma sellest sopaaugust ja pimedusest iga päev tuppa vantsida, vaadata räämas õunapuid ja põõsaid. Maalappi, mis on nagu kuumaastik. Aianurki, mis on täis igasugust soga ja sodi-see teeb mu meeleolu kohe haigeks. Seda enam, et olen ise "õue inimene" ja püüan kasvatada lapsi samas vaimus. Õueala on ju nagu teine kodu ja ma ei saa salata, et armastan pigem korda, ( mitte piinlikku, kus sahtlis peaks kahvel, kahvli peal lebama) kui korratust. Püüdsin mõnda aega leiutada "jalgratast" tööde järjekorra, kujunduse osas. Tegime Kaiusega kalkulatsioone, mis meid mõlemaid veidi ohkima pani, et mida siis üldse ette peaks võtma. Kõike korraga ei saa, see on siililegi selge.
Õnneks on olemas häid inimesi :) Võtsin end kätte ning otsisin asjatundjaga kontakti. Kena oleks ju mõelda küll, et teen kõik ise ja siis tunnen uhkusenoote rinnas tuksumas, aga on sel alati mõtet?
Ühesõnaga kohtusin äärmiselt meeldiva inimesega, kes mu mõtteid aitas korrastada ja väga häid nõuandeid jagas, kuidas õuealale/aiale võiks läheneda, ruum loogiliselt liikuma panna vastavalt päikesele ning loomulikult vajadustele. Suur tänu talle mõõtkavas joonise eest, mille koos kokku panime. Vähemalt idee tasandil on midagi olemas ja see meeldib mulle väga. Vaimusilm kujutab kõike väga hästi ette. Motivatsioon on, kui nüüd veel tegudeni jõuaks...




Mõned kujundlikud pildid ka, et tekiks vähemalt "illusiooni" tunne.


Sissesõit ja viljapuuaed

Viljapuu aeda hakkab ääristama põõsashekk: harilik sirel, ebajasmiin, (snowbelle) kontpuu. Ühtlasi on see ka sissesõidu nurk ning jasmiini hea lõhn ja ilusad õied on igati sobilikud sinna.




Toast õue astudes peaks tulema  pojengide orkester  Tuulekoda peaks tulevikus ümbritsema kivisillutis.




...ja siis minu unistus: terrassi nurk ( kõige lõunapoolsem ja päikeselisem koht) roosid koos lavendli ja salveiga


Marjapõõsad moodustavad heki ühelt poolt naabreid. Teine pool on kahjuks veel ebaselge.
Aia teist nö sügavat nurka hakkavad täitma samuti lehtpõõsad- sirel, hortensia ja ka mõni kontpuu, mida ääristab madal viljatu kurereha. Ideaalis sooviksin sinna ka paari nö "tulesilma" aiale valgustuse andmiseks.

Tarbead- ilmselt tuleb väga tagasihoidlik. Lastele maasikad, herned, porgand.. ja muidugi maitserohelised.Üleäänud osa muru ja laste mänguala kuna seda mängimise aega on meie peres ilmselt veel hea- mitu aastat....Mingit hirmkallist nö süsteemi ei pea ma vajalikuks neile osta, küll oleks tore leida mõni vana paat või väike majake ning see neile mugavaks tuunida... ja muidugi lõkkeplats. Kahjuks ei leia netist ühtegi väga head pilti, aga miks ka mitte midagi sellist





Selline lugu siis seekord. Millal tegudeni jõuame? Ikka koos Kaiuse ja lastega tegutsedes ja nii mõnigi hea inimene on oma abi pakkunud :) Hoian kursis :)










Wednesday, November 14, 2012

Raili täiuslik juustukook

Mul on ähmaselt meeles, mil poelettidele ilmusid "toorjuustud".  Juustukook muutus üleöö "superstaariks" ning pea igaüks võttis selle oma retsepti varasalve. Nii minagi, kui ma õigesti mäletan siis esimese katsetuse sellega tegin 2008 aastal. No, mis seal siis ikka nii keerulist on- ained kokku, ahju ja natukese aja pärast välja. Millegipärast kippus mul ta alati peale küpsetamist kössi vajuma ja kooslus jäi lõpptulemusena liiga tihe ja raske. Praegu on vist 2012? Noh- igaljuhul olen nüüdseks seda ikka palju,palju kordi teinud ja alles viimasel korral tundsin, et vooohhh see on see ÕIGE.
Retsepte olen kasutanud erinevaid ja lõpuks jäänud nö enda tuunitud variandi juurde. Olgu öeldud, et lisandina maitseks võib kasutada mida iganes-  vaarikaid,maasikaid kõrvitsapüreed jms. ( mitte liiga palju) Oluline on koogi kreemisus ja kergus, mis harmoneerub kergelt krõbeda küpsise põhjaga. Alati tõsta kõik toorained külmkapist toasooja vähemalt 30 min- see on üks  võti koogi õnnestumiseks.
Väheoluline ei ole välimus- juustukoogi puhul vali alati sellise suurusega lahtikäiv vorm, et ahju pannes oleks see peaaegu ääreni täis. Mina kasutasin 22 cm vormi. 


Põhi

9 Digestive küpsist
70 g võid
Põhi võiks jääda pigem õhuke.
Purusta küpsised ning seda sulatatud võiga. Sisse võid veel riivida shokolaadi :) ( ei ole kohustuslik)
Suru küpsetuspaberiga kaetud vormi ja küpseta eelkuumutatud ahjus 160 kraadi juures u 10 min. Jahuta. Siinkohal pean märkima, et ma ei olnud kunagi enne küpsisepõhja eelküpsetanud, aga võta näpust. Tegelikult on see üsna oluline. Põhjale tekkis väga mõnus krõbeduse aste ja kooki oli palju kergem pärast vormist kätte saada.

Täidis

2 muna
1 munakollane
800gr toorjuustu ( kasuta tõesti kvaliteetset ja rammusat, kui tahad õiget maitset-( Philadelphia, Farmi)
2 dl hapukoort
1,5- 2 dl suhkrut
1tl vanillsuhkrut
2 spl jahu
300 gr vaarikaid või maasikaid

Varasematel aegadel vahustasin munad alati eraldi, tegelikult olen märganud, et siinkohal ei ole sel mingit tähtsust.
 Kupata kõik toasoojad ained ( va marjad!!!) ühte suurde kaussi ja mikserda ühtlaseks kreemijaks ja kergelt vahuseks massiks. Lisa pooled marjad ja sega läbi. Kui sul on külmutatud marjad siis sega neid enne kergelt kas jahus või tärklises. Juustukook ei taha palju marju, sest need eraldavad vedelikku, mis muudavad koogi vesiseks ning kleepuvaks. Piisab vähesest. Marju võid kasutada pärast lisandina :) Vala segu vormi ( hea on, kui saad peaaegu ääreni täis) ning küpseta 160 kraadi juures 45-50 min. Vaidlemise koht on veevanni kasutamine juustukookide puhul. Osad kinnitavad, et see on väga oluline, teised jälle mitte. Mina olen "veevanni" usku, sest see niisutab küpsevat kooki ja ei lase tal pealt pragunema hakata. Küpseta kooki ahju alumisel veerandil. Kooki ei ole vaja ahju ust paotades piiluda ega kontrollida. 50 min pärast peaks kook veel kergelt võdisema ning on küpsedes veidi kerkinud. Keera temperatuur nulli, aga ära võta kooki ahjust kohe välja. Jäta jahtuma, ahjuuks praokil. Seejärel tõsta toasooja ja kõige lõpuks külmikusse vähemalt üheks ööks. Võib süüa muidugi ka samal õhtul, aga uskuge- järgmisel päeval on see kindlasti parem. Kaunista marjade või toormoosiga.