Head inimesed

Nelja aasta jooksul, mil ma siin saarel olen elanud on tekitanud minus väga vastakaid tundeid. On hetki, kus tahaks väga "ÄRA". Siis tuleb momente, kus mõtlen, et siin tasub olla kasvõi nende väheste, kuid äärmiselt toredate inimeste pärast, kes mu ellu on tulnud. Täna räägin Edast ja Ilmarist :)

Eelmõte

Kes ei mäletaks nostalgiliselt 80-90 daid, kui sügisel ümara bussiga kolhoosi sai sõidetud. Kurgivõileib paberisse mässitud, morss piimapudelis, paremal juhul mõni komm ka kaasas. Lõputud kartulivaod,talongid, kartulisõda ja muu selline värk. Mina küll mäletan, praegu lausa väga hea tundega. Eriti eredalt on meelde jäänud lõkkekartulid, midagi paremat ei olnud võimalik tahta. Peale pikka küürutamist ja ämbrite tassimist oli see parim hetk kolhoosi päevas. Ma ei tea, kes tänapäeval kartulid ära korjab?Masinad?
Kusjuures ma ei mäleta üldse, kes lõkke üles tegi. Ilmselt ikka klassijuhataja ja poisid. Igaljuhul pean ma tunnistama, et lõkke tegemist mul palju elus vaja ei ole läinud. Tarvidust pole, mis sellest ikka teha. Vale mõtlemine puha! Ma olen/olin ära unustanud selle füüsilise ja emotsionaalse tunde, mida  lõke võib anda. Te võibolla ei usu, aga sellel on justkui puhastav toime. Lõkke kuumus ja erk tuli, millesse vaadata  ning heita kõik oma rasked mõtted. Proovige järele- ausalt ja te ei kahetse.

Lugu ise
 
Meie nö uues aiaosas on 6 õunapuud ja 8 ploomipuud, 4 must ja 5 punasesõstrapõõsast. Julgen arvata, et 10-15 aastat hooldamata, metsikuks kasvanud puud ja põõsad. Püstitasin fb " Taime laat" rubriiki küsimuse, kes oskaks antud töös head nõu anda. Ei läinud päevagi, kui kooriproovis astus minu juurde Eda ning pakkus abi, olin väga üllatunud, kuid siiralt rõõmus. Mõtlesin, et väga tore, kui keegi viitsib vaatama ja hindama tulla. Pehmelt öeldes oli  suur minu üllatus, kui ühel pühapäeva hommikul helises telefon ning Eda küsis, kas oleme kodus- nad nüüd tuleks! Einoh.... mismõttes nagu.. pühapäeval, kui enamus inimesi lõunani põõnab või pannkooke naudib? Kell 10.45 olid Eda ja Ilmar meil, vaatasid pisut ringi ning alustasid tööga. Mitte mingisugust jorutamist. Kell 2 päeval olid pea kõik puud saanud uue hingamise, aed muutunud metsikust tundrast palju valgusküllasemaks. Võite arvata, milline oli kuivanud okste kogus. Ilmar küsis, et nohhh kuhu lõkke saab teha? Jõudmata midagi öeldagi, oli lõke püsti ja "järeltöö" võis alata.
Pimedani põletasime risu ja sodi, lõikasime vanu oksi. Õhtut kroonis lõkkes kartulite küpsetamine, mis oli lastele esmakordne kogemus :)
Järgmised kolm päeva on ilm olnud nii soodne, et olen saanud kogu ebavajaliku tuleroaks anda. Suuremate puurontide jaoks tõi Ilmar järelkäru. Uskumatult hea tunne on! Oleks nagu ise ka puhatmaks ja vabamaks saanud. Ma ei tea, kuidas ma enne ei osanud sellist asja üldse näha. Kõndisin puudest mööda nagu vana "toi"- lausa piinlik on tagantjärele.


Minu suurimad tänusõnad Edale ja Ilmarile väga suure abi eest. Tänutäheks teen teile Napoleoni koogi ja teie küllakutse võtame suure rõõmuga vastu.

Nädala alguses, ( 26 november) kui vähegi ilma peab saame taaskord "kuivema ja puhatama" kodutee. Kopp tuleb ja teeb oma töö :)Valgussilma katsume ka kiiremas korras ära panna, kaua sa ikka käsikaudu tuppa kobistad või külalisi õhtul täiesti tundmatusse pimikusse saadad :D