Veel sõprusest. Talgud Hiiumaal.

Ühel hilisõhtul, kui majja vaikus oli saabunud- lesisime Kaiusega väsinult diivanil ning arutlesime ( loe kergelt vaidlesime) mismoodi hoida üleval motivatsiooni ning tahet tegeleda uue majaosa/ õuealaga. Ma olin ja olen ju korduvalt endale lubanud, et ma ei vehi mööda õuet ringi eterniidi, tõrvapapiga jms vaid püüan rohkem tegeleda vaimutoiduga- loen raamatuid, panustan rohkem oma energiat kooritegevusse... aga ikka jälle avastan end õuelt kalamehe kummikud, voolikud käes. Mis mul viga on? Mis vajadus see on, mis mind enda ümbrusest seda kokku korjama sunnib. Miks ma ei võiks rahulikult kodus diivanil lesida või oma hobidega tegeleda? Miks mulle räämas õueala või maja hingele nii valus on? Ausalt- ma otsin ise ka sellel vastust. Ehk teate teie vastust? Igaljuhul tol õhtul ma tundsin, et jõudu on kuidagi vähe sellega taas üksinda silmitsi seista- aasta 2008/09 on ilmselt veel liiga eredalt meeles, kui nende samade "sitahunnikute" keskel seisin. Kaius oli nädalapäevadel tööl ja ma püüdsin mingi meeleheitega igapäevaselt õueala puhtamaks saada. Mind ängistas selline vaatepilt.
 Kuidas sellisest köögi aknavaatest tookord sai selline..

Oma eelmises postituses kirjutasin kaudselt inimestest ja sõprusest, mida ma hindan ja armastan. Mida ma endalt või teiselt ootan. Mõtisklesin veel selle teema üle ja tõdesin enda jaoks, et sõpruse väga olulise edasiviiva ja tugevdava sideme. Sõbrad veavad rasket koormat alati koos ning ei poe urgu, kui  ebameeldivad asjad vajavad tegemist. Kui üks väsib siis teine aitab ja vastupidi.

 Üks väga lähedane sõbranna mandrilt helistas peale blogi lugemist ja püüdis mind aasida, et kas tema ei olegi siis enam mu sõber kuna ei saa minu tegemistes füüsiliselt alati osaleda ja ma viitasin tekstis pigem oma uutele hiidlastest sõpradele.

 Muidugi on! Füüsiline lähedalolu, silmside on väga olulised, kuid veelgi olulisem on pidev kontakt ja suhtlemine, kaasaelamine ja teadmine, mis sõbra elus toimub. See ei ole mitte oma "nina" sügavuti teise pereellu toppimine vaid  nähtamatu ent tuntav side sõprade vahel ja ma olen õnnelik, et mul on selliseid sõpru ( küll vähe) mandril ja ehk juba mõni ka Hiiumaal. 

Oma pika eellooga tahan jõudatagasi algteemani- st pöördun uuesti meie diivanil lesimise juurde..  nii me olime seal vestelnud mõnda aega kuni jõudsime sõnani "talgud", et kas see oleks arukas viis tegutsemiseks ja motivatsiooni ning tahte säilitamiseks. Seni on mulle jäänud mulje, ( andke andeks, kui eksin) et hiidlane on väga omaette nokitseja. Tegelikult on nokitseja isegi vähe öeldud-omaette rassija-  MINA ISE- robustselt väljaöelduna. Ma ei tea, millest see tuleneb? Mõnelt poolt kuulsin säänseid vastuseid. Talgud vs sõbra appi kutsumine tähendab

1.Võlgu jäämist- mitte rahas, aga äkki pärast pead minema teda aitama või, mis veel hullem tema sugulast, kes sulle üldse ei meeldi.

2. Sõbra oskused ei ole kindlasti nii head, kui minul on, rikub veel midagi ära. 

3. Kadedus- miks sõbra õu pärast ilusam on? 

4. Naabrivalve- naaber vaatab, et ei saa ise hakkama, milline häbi ja ots.

Võibolla ma ei ole siis niisugune inimene, aga mulle tunduvad need mõtted  põhjendamatud. Ma tajun asja isegi vastupidiselt ja kuna ma oma usus olin kindel pöördusin heade inimeste ja sõprade poole. Minule, mitte üldse üllataval kombel võeti mõttest kohe vedu- teeme ära- koos läheb töö libedamalt ja mis peamine pärast saab kooki süüa :D Ma olen ütlemata tänulik teile Mati, Elle, Janika, Liis, Üllar, Eda ja  Ilmar! Ma hindan kõrgelt ja südamest teie suhtumist ja abivalmidust tegeleda selliste asjadega, mis ei ole meeldivad ja mugavad... aga loodetavasti vähemalt järgmisel suvel on ka see õueala juba selline, kuhu saan teid "mõnusale" aiapeole kutsuda. Murupind veidi siledam ja virtsavabam ning mõni lilleilu silmale rõõmu tegemas. Nüüd pildimaterjali juurde. Kõigepealt minu ettevalmistustööd, et kuuri lammutada ( kunagine peremees ehitas vist endale üle õue teise kodu) Üllari märkus selle kohta oligi, et  naine elas majas ja mees õue peal kuuris. Alloleval pildil on juba suurem osa sodist küll välja viidud. Prügi sorteerisin eraldi- pakend, klaas, metall, plekk ja viisin autoga kogumishoidlasse.

Leida võis igasuguseid huvitavaid asju:

Kuuride tagune oli varasemalt koera jooksupaik, samas on sinna kogutud abs seinast seina materjale.

Seina laud mahavõetud, eemaldada tuli ka hunnitus koguses purustatud penoplasti ja  vanu suhkrukotte, mis olid soojustuse eesmärgil sinna pandud

Lõkkesse viskasime kartulid, et pärast keha kinnitada.

sõrestiku mahatõmbamine oli juba käkitegu ja mõnu.

Liis- ütlemata tubli veonaine

lastel tegemist jätkus siin ja seal.

eterniidi ladustamine

Samal hommikul kella 7 paiku lõpetasin koogitegu talgulistele. Beseerull kirssidega ja biskviittort virsikute ning shokolaadiga. Suur tänu ämmale, kes ahjuliha valmis küpsetas.

ning peale väikest kehakinnitust veel väike töö- viljapuude lõikus ja okste sorteerimine

Aitäh, et te mul olemas olete!

... jäi vist jutt, et järgmised talgud on Ilmari juures? Ilmar peab veel veidi aru, kas julgeb teist hiidlast oma vara lähedale lasta... aga loodame. Mina usun, et koostöö oskus ja tahe on suur motivatsiooni ja tahte säilitamise allikas.

Mõtisklused kevadest, sõprusest ja tegemistest

Eheeeee- enne, kui lumi JÄLLE maha sadas jõudsin ma lubatud lumikellukesed pildile saada :)

Tunnete kevade lõhna? Ei tunne? Nihutage nina ekraanile lähemale-äkki läbi kuvari tunnete, sest õues seda enamus ajast tunda ei ole. Ma isegi ei oota enam kevadet :) Üks tuttav kirjutas näoraamatus laheda kommentaari, et meil jääb sel aastal ilusaim aeg vahele- talv läheb üle kohe sügiseks. Selleks peab ka valmis olema, eksju? Igaljuhul hetkel aknast  välja vaadates sajab pehmet, laia lund. Tundub, et kisub tuisuks varsti, sest naabrite lipp lehvib kahtlaselt sirge joonega ;) Las sajab siis- mul on kodus 1 haige ja 1 terve laps. Beseerull kirssidega ootab külmikus külalise saabumist. Naudin ajahetke, naudin kodusolemist, naudin ehitustandemi aega, naudin " mitte millegi" tegemist.

 Eelmise postituse kohta sain piisavalt tagasisidet- mõistmaks, et pessimistlikult edasi liikuda pole võimalik. Tahaks selle väga oma õlgadelt maha raputada, vaadata taeva poole ning mõelda-kõik edeneb.Üks hea inimene andis muidugi head nõu, soovitades mitte muutuda porgandininaga eesliks. Elus on muudki olulist teha, kui ainult lammutada ja ehitada, kaevata ja istutada. Ma olen mitmed korrad püüdnud end lugemislainele saada, aga miski takistab... ja ma ei tea, mis see on. Äkki see pidev ühes keskkonnas olek, või on see hale vabandus? 

Ma armastan inimesi ja sõpru, kes oskavad rääkida, kelle sõnavara on nagu ookean,... aga ei pinguta oma targutamisega üle. Hääle intonatisioon, õiged repliigid õiges kohas mõjuvad teinekord nii vabastavalt, et rohkem pole heaks tujuks ja olemiseks vajagi. Ma armastan inimesi ja sõpru, kes raskematel hetkedel pakuvad ise abi ja tuge, kes ei kao neil hetkedel "tühe". Ma armastan inimesi ja sõpru, kes rasketel hetkedel ei tee nägu, et kõik on hästi.  Ma armastan inimesi ja sõpru, kes julgevad rääkida probleemidest nii nagu need on ning tegutseda nende lahendamiseks. 

Mul on siiras rõõm, et 5 aasta jooksul Hiiumaa eluga kohanedes on mul selliseid inimesi kõrvale tekkinud. Olen aru saanud, kui oluline on sõpruse tekkimiseks ühised soovid, vaated ja eesmärgid ja ambitsioonid. Need ei pea tiksuma täpselt üks ühele ajarattas, aga mõtte ja teoviis peaks olema sarnased. 

Lubasin, et tasasel sammul tegutseme ka lammutamises/ehituses. Vahepeal jõudsid muidugi suuremad lapsed haigeks jääda ja enamuse kavatsetust pea peale pöörata, aga midagi siiski oleme teinud. Mina võin endiselt kinnitada endale rinda märgi- lammutussodi sorteerija ja ladustaja/äravedaja. Kaius- lammutaja, suuremad lapsed-abitöölised. Suurest südamesoovist kirjutasin eelmises postituses- uus tuulekoda ja terrass, oma koduuks ja sissekäik. Alustasime sellega eelmisel nädalavahetusel ( tööd saame teha hetkel vaid nädalavahetuspäevadel- kuna puhkuse võtmine nädala sees ei tule Kaiusel hetkel kõne allagi) Õhtuti ei jõua veel midagi teha, sest Kaiuse tööpäev lõpeb enamus ajast kella 19 paiku või hiljem.... äkki siis suvel jõuame :)  Tuulekoja lammutamine lipp, lipi haaval. Muidugi oleks mõnus buldooser kutsuda... aga 600 või rohkemgi euri selle eest maksta ei ole enam nii mõnus. Loomulikult suutsime Kaiusega vahepeal mitu korda vanduda, et on seda jama meile ikka vaja?? Eriti peale 5 realist pehkinud palkide avastamist seina ülaosas... Vahepeal jõudsime vaatamas käia ühe tuttava uut maja ja no ma ei jõudnud ohkimata jätta. Milline idüll- maja metsa veerel, kadakad, meri, mitte ühtegi hingelist peale  metsloomade, lindude.

Täiesti kummalisel ja ootamatul kombel on minu jaoks eluliselt oluliseks saanud oma perekonna privaatsuse omamine... aga nüüd mõned illustreerivad pildid ka.

Tuulekoja kamorkade sisemuse lahtivõtmine ja välja vedu ( kaks sahvrit + kuivkäimla)

naelte väljavõtmine oli küll põhiliselt minu töö, Hugo aitas ka

laudade väljavedu ja seinte lahtivõtmine

katuse esimese kihi eemaldamine

katuse mahavõtmine ja avastus, et 5 ülemist palki on pehkinud sai.

pilt lähemalt

sõrestiku kummuli lükkamine

lahtivõtmine ja vedu bussi

kuivkämla

 puitsodi põletamine

 Lisan mõne foto sellest, milline võiks maja eeskoda ja olemine LÄHItulevikus olla. Ma mingi hea googeldaja ei ole, ajakirjadest olen leidnud isegi paremaid pilte. Kasutagem muidugi maksimaalset ettekujutlusvõimet, kas praeguse seisuga midagi sellist saab kunagi olema. 

Keegi ütles kunagi- kõige tähtsam on uskuda. Usume siis... ja järgmine kord on midagi jälle "tehtud"- koos heade inimeste ja sõprade kaasabiga, sest olen aru saanud veel ühest olulisest asjast- elus on rõõmu ja tervist palju rohkem, kui su ümber on inimesed ja sõbrad, kellega koos tegutseda, asju arutada ja rõõmu tunda.