Ma olen kärsitusest lõhki minemas! Millal see kevad juba tuleb?? Ja, jah tean küll tarkade juttu- igal aastaajal on omad võlud, naudi seda pimedat aega, kui toas olemisele on justkui põhjus olemas... aga ma ei jaksa enam. Hommikul ärgates vaatab endiselt laste kelgumägi vastu ja minu kaskede all olev väike taimla ei anna endast mingit märku.Silmitsen sügisel juuksuris käinud puid ja kujutan kevadisi õisi, tonksan saapaga lund ning näen tulbiõisi sirgumas. Päike- uuuuuuuuu!!! Vaatamata minu tühipaljale tulemusteta uutamisele ei suuda ma ikkagi toas istuda. Olen istunud piisavalt arusaamaks, kuivõrd laisaks ja tuimaks ma muutun. Täpselt selline tunne, et mitte midagi ei viitsi. Pea muutub tühjaks ja meel kibedaks- diagnoos-hapnikupuudus. Kas teil ei teki hapnikupuudust, meelemõrudust?
Olen üsna kindel selles, et inimese heas tervises ja meeleolus mängib väga olulist rolli just maksimaalne värskes õhus viibimine. Me pigistame selle ees küll sageli silma kinni ja püüame vastupidist väita, aga mõelgem nüüd veidi rahulikumalt. Miks suvel nii vähe haiguseid on? Soe on, päike on, valge on? Enamus tahab sel ajal palju õues olla ja ongi- ja haiguseid ka ei ole. Saabub veidi hallim sügis ja juba tõmbame nina veidi vingu-ahh kui pikk ja tüütu aeg on tulemas. Õueskäimised muutuvad pigem hädapärasteks käikudeks, kui nauditavateks hetkedeks. Tagumik autosse ja punktist A punkti B. Küll on tuul vastik, siis sajab siis on pime. Täitsa jaburad ja ma ütleks isegi rumalad põhjendused...ja ärgem siis virisegem, kui haigused kallal ja tagumik nagu hästi kerkind saiapäts. Unustada ei maksa, et kõik saab alguse iseendast. Ühel päeva ( kodusel pereemal pole targemat teha) sirvisin üht foorumi teemat, kus emad omavahel tuliselt vaidlesid selle üle, mis mõjutab väikelapse tervist. Kui mõni julges siis küsida, et palju keegi päeva jooksul õues viibib tuli laviin vastuseid, et õues ei saagi olla- ilm on paha ise haige, laps ka natuke haige. Ma antud foorumis sõna ei hakanud võtma, aga endamisi mõtlesin küll, et ongi haiged ja veel haigemaks jäävad. Miks peaks üldse väikelaps õue tahtma minna, kui vanem on passiivne ja õuesolekusse positiivselt ei suhtu? Miks eeldavad palju lapsevanemad lastelt seda, mida ise teha ei viitsita? See on mind viimasel ajal palju mõtlema pannud.
Üks sõbranna rääkis, kuidas nende peres on mees võtnud peaaegu kinnisideeks mõtte, et igal nädalavahetusel käiakse kogu perega suusatamas. Sellised ettevõtmised mitte ei kindlusta paremat tervist vaid kindlasti ka kordades parema meeleolu tervele perele. Teine tuttav ütles, et pidev kodusistumine muudab naise kibestunud eideks, kes ühel hetkel enam muud teha ei oskagi, kui ennast haletseda ja teisi kiruda. Tuleb jälle nõustuda ja soovin mõelda ning teha kõik selleks, et seda ei juhtuks.
Nii, et jah... enne, kui asume nukrutsema oma kehva tervise, niru võitu tuju üle siis mõelgem hetkeks, kas ja kui palju me anname aega endale ja lastele olla värskes õhus, teiste inimeste keskel - sügisel, talvel ja kevadel- mitte ainult suvel :).. ja järgmine postitus tuleb juba palju kevadisem, äkki mõni märtsikellukegi tervitab?
