Sunday, January 25, 2015

Ilma nägusid tegemata

 Suure hooga alustatud blogi pidamine on unaruses. Aega oleks küll, kui seda ise planeerida ja tahta- ju ma siis ei taha ka piisavalt... ning mulle meeldivad vaimukalt kirjutatud lood, mis on ausalt ja ehedalt kirja pandud. Enda varasemaid lugusid lugedes pole ma just vaimustuses. Samas kes teab, võibolla on need kunagi kellelegi vajalikud.
Tänase mõttekäigu kirjutan lastele mõeldes.
Ma armastan oma lapsi. Ma tahan neid armastada sellistena nagu nad on, kuigi vahel tundub see võimatu. Ma olen ikka vahel mõelnud, milline rahulik elu on kahe lapsega. Ühega tegeleb ema, teisega isa, keegi ei konkureeri... aga see maagiline number kolm on üks keeruline number, sest keegi jääb ikka alati üksi. Olen kuulnud isegi räägitavat, et nelja lapsega pereelu pidavat olema palju rahulikum??
Vahel harva, kui mõni laps mul üksikuna kodus on- sellest ma ei räägi parem üldse. ( Ilmselt juhtub seda nii palju harva, et üksiku lapsevanemad väidaks mulle risti vastupidist)
.... aga ma kirjutan üles, mida tulevikus lugeda ( kui oma lapsed sellisest mürgeldaja east väljas) ja tähele panna.
Ma ei kõõrita ega pöörita silmi, kui näen  suuremat lastega peret, kelle lapsed "võimatult" käituvad.
Ma ei klatshi selle pere vanemaid ei küla ega linna peal
Ma ei lähe klatshimisega kaasa
Ma suhtlen  inimestega, kel on väikesed lapsed
Ma ei muutu üleolevaks ja targutavaks, kui kellegi laps/ lapsed on käitunud minu arvates taunivalt.

Peaks nüüd  peale panema timeri, et arvutiekraanil need aegajalt esile tuleks.