Alles mõni päev tagasi ostsin laadalt ühe enda arvates laheda käsitöö ripatsi. Riputasin selle kella külge ja imetlesin- oo ilus! Lastele meisterdasin tavapärase pappjõulukalendri asemel 23 kotikesest koosneva jõulukalendri ning riputasin aknale- ooo jälle ilus! Lillekauplusest sain laheda eerikatest meisterdatud kera, otsisin välja punased südamekesed ja inglid, kontrollisin jõulutulede funkamist- homme on 1 advent- dekoratsioonid, dekoratsioonid andku nüüd "tuld" Silmad ja emotsioonid vajavad toitu ning täitmist,.... aga...
esimese detsembri hommikul, kell 8.15 viisin Helga õue magama. Kõik oli vaikne ja valge, lükkasin vankrit- jäin vaatama ning mõttesse. Tundsin, et ilus on olla. Lumi krudises taldade all, karge õhk näpistas põski ja silmad vaatasid tuulevaikuses tardunud puid. Ilust oli saanud rahu ja see oli veelgi ilusam.
Mis see ilu siis on?
Lugesin hiljuti Tõnu Kaalepi mõtisklust "Dekoratsioonid. MIKS?" ( Kodu ja Aed 2012 detsember)Ta kirjutab väga lihtsalt ja arusaadavalt tänapäeva arusaamast ilumaailmas, kus dekoratsioonid haaranud kõigi tähelepanu. Ikka ja jälle ostame/meisterdame rohkem -uuemaid ja ilusamaid. Miks? Vähem on ju rohkem. Kui vähe on, et oleks rohkem?
Ühtäkki tundsin, et minu kodus on liiga palju tilulilu. Ilu oli muutunud tiluliluks. Korjasin osa "ilust" kokku ja parem hakkas, tilulilu asemele tuli rahu.
Üks ligi 20 aastane tammepuu, mis ämma/äia aia ääres kasvab istub mu hinges. Ilusa, ümara võraga puu, millel oma lugu rääkida. Minu jaoks puutumatu ilu, mis on sündinud ajaga. Mõistus tõrgub mõistmast, kuidas kellelgi tuleb mõttesse selle puu elu lõpetada.. põhjendusel, et see puu ajab aeda liiga palju lehti.
Ilu see on rahu ja aeg. See ei ole pealiskaudne tilulilu ja emotsioonde plahvatus, mis pühadega algusega saabub ja lõpuga lahkub. Laskem ilul kasvada ja tilulilul hääbuda. Kindlasti oleme siis ka ise ilusamad.
Looduspildid pärinevad : http://kristakoiv.com/category/minu-kodu/
No comments:
Post a Comment