Vinguviiul kipub soleerima

Phhhhhhh.. ma ei tea, miks mul alati nii juhtub? Võiks ju kirjutada rohkem sellest, mis hästi kulgeb, edeneb ja meeled rõõmsaks teeb. Seda ei ole mitte vähe- ütlevad paljud tuttavad, sõbrad, kes mu elu kõrvalt jälgivad. Mina kipun aga pahinal endast välja laskma just siis, kui hing on rahutu ja vinguviiul kipub soleerima. Millest see tuleneb? Kasvatamatusest, egoistlikkusest? Mitmes postituses olen ise rõhutanud, et ei soovi olla  5 aastat kodus "ISTUNUD" vanaeit, kellele enam ükski asi rõõmu ei valmista. Teoorias tean ma väga hästi, et mitte keegi ei saa sind muuta, kui sa ise muutuda ei soovi. Jah, ma olen õnnelik, et sõda ei ole, maavärinaid, toranaadosid ei ole, mul on soe tuba ja söök laual ning oleme terved....aga?
Mind pani mõtlema sõbranna mõte sellest, et tema muudaks võimaluse korral eestlaste jaoks kohustuslikuks vähemalt 1 kord aastas ( soovitavalt kevade hakul) käia soojal maal end laadimas. Tema on mitu aasta käinud ja aru saanud, kui oluliselt see aitab meie kliimas rõõmsat meelt säilitada. Mina ei ole käinud... või noh olen, aga see oli igiammu. Tahaks küll, aga ei saa. Seega tuleb mõelda muule variandile, et enda meeleolu ja toonust tõsta. Müdistaks aias, aga lumi on nii visa hingega. Iga päev loen sentimeetreid, mis mu lillekeste ümber jälle sulanud on. Teeks tööd- kodutöid- st hoiaks kodu korras, teeks süüa.... a see pole ju mingi töö, eks?
Unistaks? Öelge nüüd päris ausalt, kui paljudel on muutunud meeleolu tuntavalt paremaks, kui ta on omajagu unistanud? Mulle on hakanud tunduma, et unistamisel on suur väärtus küll, aga ainult siis, kui nende täitumiseks ka midagi teha... ja see peab silmale, meelele näha ning tunda olema! Antud eluetapil on minu üheks unistuseks olnud hubane kodu. Ma olen enda arvates selle nimel ka pingutanud, aga välja ei kuku ikka nii nagu unistan. Miks? Viimasel ajal olen isegi loobunud igasugustest kaunitest blogi ja ajakirjapiltidest, sest ma ei saa aru, kuidas inimesed seda oskavad? Mitmetest blogidest jääb lausa säärane tunne, et kõik on sündinud nagu muuseas, juhuslikult nö möödaminnes. Kuidas siis meie ei oska või ei saa hakkama?
Mul on nii suur soov, et suudaksime endale uuesti välja ehitada tuulekoja ja uue terrassi. Tegelikult ladusin mehele ette isegi oma sünnipäevasoovi- uus terrass. Aega ju on 18 juulini ;)
Mõned meenutused eelmise terrassi ja maja külje ehitusest ja korrastusest.

Teoreetiliselt ma jällegi tean, millise aja see võtab. Algustööd on kõige mahukamad/aeganõudvamad, aga ma olen täiesti nõus ise tungraua kätte võtma ja vana tuulekoda maha lõhkuma. Seejärel tuleb muidugi jälle sodi probleem lahendada. Eilse sulamise järel veendusin ka selles, et tükk aega ei saa jälle nahksaapaga käia, kui ei taha neist ilma jääda. Tahan ka jälle kuiva jalaga tuppa astuda... Phhhh kurjam- "kopp" on ees, aga tuleb teha. Sedakorda vähemalt loodetavasti tean, et teeme seda iseendale.
Lubasin tänases postituses ka mõne märtsikellukese pildi, aga ei ole mitte ette näidata. Ehk siis järgmises koos mõningase edasiliikumisega ka meie renoveerimise saagas nr 2.
Seniks jäävad ainult unelevad pildid.. ja  lingid. Kuna Kaius teeb hoolega mööblit Norra suunas siis olen hakanud tutkima nende saite ja blogisid ja ma pean tunnistama, et mitmed värvilised kiiksud on hakanud minu "ilumeelde" tungima. Enam ei taha kõike valget ja helget.


http://www.kistefosmobler.no/

http://dbm.no/shop.asp?pageid=13690

http://www.furuspesialisten.com/

Kasutan pilte fb leheküljelt "Koduring"  mõned on ka enda googli avarustest leitud.

Sai veidi hüplik mõttelõnga veeretus, aga sellised need mõtted praegu ongi.