Vähesed tegemised- kiire kokkuvõte.

Ajaloo huvides panen kiirelt kirja, millega tegeleda oleme jõudnud. Fotoaparaat koostööd ei tee, seega mõned illustreerivad fotod  on tehtud moodsa telefoniga.
7.veebruar 2014 olen seadnud  "miskid" eesmärgid või ootused kevad/suveks 2014.

http://paradiisisaarel.blogspot.com/2014/02/kuidas-teeks-ja-oleks-voitlust-peavad.html

 Suvi pole nagu veel alanud. Nii mõnigi käib veel sulejope ja mütsiga. Seega- AEGA ON- see on minule väga, väga raskesti mõistetav asi. Ma maadlen pidevalt selle tundega enda sees- mitte kiirustada. Ma tahan palju rohkem, kui jõuan... ja kui ma ei jõua siis tunnen, et olen lihtsalt ludri. On hetki, kus tõesti mõistan ja karjun sisemiselt, et see kõik pole nii tähtis.. aga siis ma jälle unustan ja müttan ringi nagu mutt mööda aeda, sest ma ei suuda teisiti. Vähemalt praegu mitte.

Niisiis:

1. Äärmise kuuri prügi sorteerimine, äravedu.
TEHTUD! Aega võttis umbes 1,5 päeva, et kuuri kogunenud sodist mingit sotti sain. Päris palju sain ära viia jäätmejaama. Autoga 4-5 ringi ja kraami oli poole vähem. Teine osa läks siis lihtsalt oma prügisse, mille eest tuli rahakotti pisut rohkem kergendada


2. Talgud sõpradega - vasakpoolse KUURI lammutus.
TEHTUD! Suur aitäh Liis ja Üllar! Te olete "minu" inimesed :)

3. Aia "kuumaastiku" ja sodi planeerimine- Oliveri kopatööd maa täitmiseks. Maa tasandamine, muru ostmine ja külvamine, hooldus. Uute parkimisalade loomine.
TEHTUD! Kopatööd- 440 euri. Muruseeme ja väetis 60 euri.

4. Istutusaladega armastusega tegelemine. Tegelen, kärsitu olen ka. Tahaks ju kohe ja praegu, et oleks suurem silmailu, lilleõite rohkus. See on koht, kus tahaks pea liiva alla panna ja öelda, et ma rohkem taimede peale ei KULUTA.

5. Parempoolse kuuri " pergolaks "muutmine. Eterniidi eemaldamine, äravedu.

Pooleldi tehtud. Eks ta meil selline poolfabrikaat ole, aga no otsustasime KAiusega, et püüame enne eluaseme valmis saada ja siis pergolaga tegeleda. St pergola laiendamine lükkub järgmisse aastasse... ja kes teab, võibolla siis hoopis teise kohta. Tuletan meelde! Ära kiirusta.

6. Kuuritaguse "sitaga" tegelemine
Tegelen. Ilmatu suureks kujunenud kompostihunniku otsa istutasin kaks kõrvitsat. Edenevad päris kenasti seal. Seega on lootust tuleval kevadel saada head mulda. Päris hea tunne on, et olen koos ämma abiga suutnud luua endale mingisuguse algelise peenramaa. Mõnus on ikka võtta oma lehtsalatit ja muud rohelist. Kartul on pealtnäha väga ilus ja esimesed maasikad on juba söödud.

Kui nii vaadata siis polegi nii paha :)

Kaius on muidugi ka olnud ääretult tubli kogu oma töökoormuse juures. Vanad katuseplaadid lasime raha eest maha võtta. Uue roovituse paigaldas Kaius kõik üksinda ( ma ütlen, see hiidlase kangus on otsatu) ja täna pani ta jälle üksinda ära esimesed 22 plaati. Sisetöödes pole muud: liiv on sisse veetud ja laiali aetud Põrandad ootavad valamist.. aga see nõuab teatavasti taaskord suuremat väljaminekut. Uut terrassi ei saa ka selleks sünnipäevaks mitte, aga ma isegi väga ei kurvasta. Võtan vabalt.

Buss seisab uuel vastloodud parkismialal. Kaius juurib välja vanade ploomide kännujuurikaid

Eesõue peenar. POjengid vaesekesed põevad ümberistutamist ja sel aastal õieilu ei näita. Kevadel õitsesid väga ilusad tulbid. Suvel- pinnakatteks kurereha ( rozanne) päevaliiliad. Pikemal osal hiina siidpööris, selle ees daaliad. Kõik on veel nii kehvake ja väike, aga vast kosuvad.

Minu seni kõige suurem isutusala. Kevadel murtud süda, tulbid, ebajasmiinipõõsad. Suvel- sõnajalg, erinevad kobarpead, päevaliiliad, kurerehad, siberiiirised, kõrreline Carl Foester, ema antud suur kollane lillepuhmas

Praegune suvine olemise koht.

Peale veel ühe kuurilammutust tekkis kaskede kõrgendikul uus ruum. Kuna seal suurt midagi edeneda ei taha siis katsetasin lavendli ja raudürdiga. Elame, näeme.

Peenramaa

Mõtted

Aastanumbri järgi pidin ma olema siis 4 aastane, ( 1979) kui kolisime perega suurde 5 korrusega- KÕIGI mugavustega korterisse. Ma ei mäleta sellest midagi, ma oleks nagu koguaaeg seal elanud. Vanema õega tuli mul tuba jagada. Venda kadestasin, sest tal oli OMA tuba... aga ikkagi kodu tundus tol ajal mulle suur ja ruumiküllane. Kitsas kohe kindlasti ei olnud, vähemalt ma ei mäleta... aga mäletan nii selgelt seda, kui meie majast umbes 20 meetri kaugusele hakati ehitama teist samasugust. Mis mõttes nagu??? Mäletan elavat vestlust selle üle, kuidas me üksteise tubadesse hakkame vaatama nii, et binoklit pole vaja. Eks põnevust oli omajagu- olin siis laps ja hindasin asju täiesti omasoodu. Igaljuhul ehitustandemil luuremängud ja ronimised kuulusid täitsa tavalise elu juurde. Hirm vahele jääda muidugi oli, aga seetõttu ei jäänud mängud mängimata. Selgelt on meeles see mõte, et tulevikus hakkan ma köögi ja elutoa aknast vaatama halli, akendega seina ja see tundus igavikuline ( vähemalt tol hetkel)

Sellest on nüüd juba 21 aastat, kui ülalräägitu pole enam minu kodu. Elavad pildid ja mälestused on jäänud ja ma olen kindel, et suures osas on need ka minu hoiakuid kujundanud. Huvitav on minu jaoks hoopis see, et kasvades suures paneelmajas ei ole see karvavõrdki mõjutanud minu hoolimist ümbritseva looduse vastu. Muidugi oli meil AIAMAA, kasvuhoone, porgandi ja maasikapeenrad. Lapsena tundus tee aiamaani tohutult pikk. Porgandite harvendamine, rohimine, maasikate söömine, kastmine see kõik käis suve juurde nagu loomulik osa... ja siis muidugi pikad kartulivaod, mida suve jooksul paar korda pidi kõplamas käima. Tol ajal tundus see absoluutselt ülekohtune ja tüütu. Praegu mõtlen ja olen tänulik, et vanematel oli jõudu ja tahtmist minusse ka see pisik istutada. Lapsena ma ei mäleta, et oleksin väga hoolinud või huvi tundnud kaunite lillepuhmaste, põõsaste vastu. Need lihtsalt olid või siis... ei olnud.

Tallinnas elades taaskord paneelmaja korteris, vaatasin sageli aknast ja olin õnnelik kevadeti, kui elutoa akna taga linnud puudel koosolekut pidasid või, kui esimesed lehepungad rohelist värvi näitasid. Samas oli see nii väike osa loodusest, et ununes kiiresti. Peamiselt toimis ikka töö, kodu, trenn kolmnurk. Ma justkui ei näinud ega tajunud muud ümbrust. Ju siis ei olnud oluline?

... ja siis kolimine Hiiumaale. Ma ei ole absoluutselt kindel, mis on olnud  muutuste peamisteks allikateks või põhjusteks. Ma lihtsalt olen aegajalt ise ka väga üllatunud selle üle, kuivõrd läheb mulle korda ümbritsev looduskeskkond, milles ma elan. Vahel võin ma mitu päeva olla ängis seetõttu, kui mõni prahihunnik õuel vedeleb. Miks?  Miks on saanud mulle ääretult oluliseks vaated koduakendest? Miks ma olen kaotanud arusaamise, et see võib olla ka MITTEOLULINE? Mul puuduvad vastused, ma ei leia neid.

Võibolla kunagi leian ja ilmselt on selleks ka vaja MUUTUST. Praegusel ajahetkel püüan leida endas jõudu viia lõpuni alustatu ja vaatamata raskustele mitte alla anda. Ma soovin, et jõuaksin oma kodu ümbruse luua selliseks, et see ei ägaks ükskõiksuse ja hoolimatuse all. Teisalt ma soovin, et selle loomine ei paneks mind ägama ja ängi tundma. Tasakaalu leidmine ei olegi nii lihtne.

Nüüd on alles vaid see kõrge heinaküün. Kokkuvajuv puulobudik sai ära lammutatud. Üha enam tulevad nüüd esile ilusad kased, mis suvise päikeseloojangu ajal väga suurt silmanaudingut pakuvad.

Olgem ausad, meie kliimas veedame me 9 kuud suurema osa ajast ruumis.  Miks peaks tahtma vaadata midagi sellist?.. a võibolla paljud inimesed ei jälgigi aknast,mis väljas toimub. Aken on lihtsalt valguseallikas? 

Mu lemmikhoone laut, mis kaunistas täpselt mu vaadet köögiaknast.

Kuidas "TEEKS" ja "OLEKS" võitlust peavad.

Blogitamine on väga, väga soiku jäänud. Ma ei tea misasi see on? Hiiumaale kolides oli tunne, justkui oleks kiirrongi pealt hobuse selga istunud- elutempo muutus oli niivõrd suur, et ei osanud olla ega astuda. Nüüd 6 aastat hiljem... ma ei tea, kas ma ei saa enam aru, aga minu meelest on elutempo palju suurem, kui  Tallinnas elades. Ma ei mäleta, mil ma viimati end " välja" magasin, ärgates varbaid sirutasin ja pool hommikut kohvitassi seltsis vedelesin. Ma ei mäleta suurt sedagi, mil ma oma mõtteid rahulikult veeretasin.- Kõik on enda teha- ütlete? Ma ei vaidle vastu, aga ma ei ole seda veel endas üles leidnud. Vahepeal leian  ja siis kaotan uuesti.

Ometigi tärkab minus iga kevade hakul uus ootus. Ootus ja soov  "oleks" ja "teeks" silmaga nähatvamaks muuta. Olla iseenda vastu ausam. Veelgi vähem sõnadega uhkeldada ja mõttelõnga lõpmatuseni veeretada- ma siis teeks, kui... siis oleks... kui.. Ma saan täiesti aru, et igal inimesel on oma nägemus elust ja olemisest, prioriteetidest erinevatel eluetappidel ja ma lausa hindan inimesi, kes on teatud määral eneseimetlejad. Sellised, kes on midagi korda saatnud või saavutanud ( ükskõik, mis vallas) ja siis seda ka eksponeerivad... aga mul puudub igasugune tolerants selle " liigi" vastu, kes verbaalse osavusega igale oma lausele lisavad lõppu "teeks" aga tegemise ajal nina nokivad ja veel vähem tolerantsi on "liigi" vastu, kes asju lõpetamata ja ripakile jätavad. Mulle on öeldud- et kõik, mis sind häirib on olemas sinus endas. Ma küll ei taha, aga ma pean sellega nõustuma. Ma soovin seda endas muuta.

Minu elu on praeguses etapis kõige rohkem seotud laste ja koduga. Millal siis veel peaks olema kõige parem aeg oma perele luua see koht, kus oleks hea olla. Kodu, mis pole neli seina, uksed ja aknad, vaid midagi palju enamat, mis Hiiumaal elamine mulle võimaldanud on.

Niisiis panen kirja need "oleksid" ja "teeksid", mis mul selle kevade hakul mõtetes tiirlevad.
Vaatan mitmest   "KS-st" saab reaalsus minu tegemiste läbi. Olgu siis enda töö või delegeeritud töö läbi. Ühesõnaga, et ette mõeldud ja võetud tegemised ka tehtud saaks. Äkki selline üleskirjutatud viis paneb rohkem vastutama ja end kokku võtma. Muidugi ma annan aru, et mul on endiselt 3 väikelast, töö ja kammerkoor. Plaanid võivad mingi hetk uppi lennata, kuid mittelendamise puhul ei ole mul endale ühtegi vabandust ette tuua.  Tiitel LORU ja NINANOKKIJA sobivad siis hästi.

17. veebruar. Mõtted kevad/suvi 2014 plaanideks.

Budget on veel täies mahus loomata, aga aimatavad summad tööde (aias) tegemiseks on enamvähem teada.

1. Äärmise kuuri prügi sorteerimine, äravedu.

2. Talgud sõpradega - vasakpoolse  KUURI lammutus. ( ma olen nii õnnelik, et sain endale pesukivatuspostid koos nööridega- äia töö!) Preemiaks lõkkeõhtu koos söömaga. SPA- Käina ujulas?




3. Aia  "kuumaastiku"  ja sodi planeerimine- Oliveri kopatööd maa täitmiseks. Maa tasandamine, muru ostmine ja külvamine, hooldus.

4. Istutusaladega armastusega tegelemine.

5. Parempoolse kuuri " pergolaks "muutmine. Eterniidi eemaldamine, äravedu.

6. Kuuritaguse  "sitaga" tegelemine

6.... nojaa unistus saada valmis terrass koos sissekolimisega uude osasse.... aga siin on palju agasid veel. Olen kannatlik.

Näikse siis, mitu ülesannet ma teoks suudan teha. Kindlasti ei tee ma seda üksi, vaid Kaiuse ja laste väga suurel kaasabil. Ilma nendeta oleks minu ind ammu ( vist väga ammu) juba otsas.

Samuti on mul nüüdseks Hiiumaale tekkinud palju toredaid sõpru, tuttavaid, kellega ühes rütmis mõtleme ja tegutseme. 

Janika

Liis

Meenutus 2013 kevade talgutest :) Olen siiani täis tänu ja rõõmutunnet :)

... ja lõpetuseks peategelased ise. Hugo 5, Helga 1 ja Heti 3.

Olgugi, et õues on veebruari keskpaik- on minul toas juba kevad. Onju???

Diletandi õhin

Aegade hämarusest on meelest klassiõde Karini indu täis kutse tulla ka klaveriklassi Virve juurde. Pidavat jube põnev olema. Läksingi- esialgu muidugi vaatleja rollis, sest vanematele ei rääkinud ma asjast midagi. Uhke lühtritega klaver allutas mu üsna kiirelt- ma tahtsin ka! Vanematele midagi rääkida ei julgenud, käisin lihtsalt tunnis suure õhinaga... kuni õpetaja palus tuua õppetasu 16 rubla. Olin pigis.. pidin vanematele ära rääkima. Tekkis paras segadus, mis lahenes õnneks hästi. Jätkasin oma õpinguid. Sõbrannaga vahel meenutame siiani vanu aegu, kuidas me vahel 5-6 kesi õpetaja Virve elutoas oma klaverimängu järge ootasime :)
Aastad möödusid- oli aeg, kui unistasin ( päris tõisiselt kohe) et minust saab klaverimängija. Minus polnud tol ajal kübetki realistlikku mõtteviisi, mis oleks kasulikum ja tulutoovam amet tulevikuks. Ma tahtsin lihtsalt mängida.... aga ainult mängust ja sõrmede liigutamisest ei piisa. Solfedzo mulle ei meeldinud.. oi, kuidas ei meeldinud. (Saatuse nöögina õpetan nüüd 20 aasta hiljem ise solfedzot) Muidugi näen nüüd ainet hoopis teistest värvides.
Igaljuhul mängijat minust ei saanud, vähemalt mitte sellist, mida ette kujutasin. Kuid sisemine vajadus mängida on jäänud- kas või siis diletantliku õhinaga.
Pea 10 aastat pausi mängus, kuid ikka ja jälle tuleb see õhin mingiks ajaks tagasi. Muusikaga tegeledes tekib mingil hetkel vabastav, lõõgastav emotsioon, mida sõnadesse ei oskagi panna.

http://www.youtube.com/watch?v=2OR6UrFTtK0&feature=youtu.be




... ja laulmist armastan ka

http://www.youtube.com/watch?v=TicgRyVIR6E

Suvine kokkuvõte 2013

Suvest on saanud sügis. Sirvisin aasta taguseid postitusi. Tundub, et  mul oli toona aega kõvasti rohkem. Ühes kuus tuli ikka mitu postitust nii toidu, kui kodu teemal. Võibolla polegi küsimus niivõrd ajas alati? Kõike ja kõigest ei peagi alati kirjutama, las mõned asjad vajuvad unustuse hõlma, mõnda seika ei taha meenutada... või ei ületa see absoluutselt mingit uudise künnist. Kokkuvõtvalt on Helgast kasvanud 1 aastane igalepoole "jõudja" ning Hetist, Hugost kasvanud märksa iseseisvamad sellid.

Tänavu on olnud soe suvi, kuigi pean mainima, et  merre ma JÄLLE ei jõudnud.  Hiidlane ometigi ujub suvi läbi meres!? Ilmselgelt on viga ikka minus, et ma selliste asjade jaoks aega ei võta. Näoraamatus teiste eluga pidevalt kursis olles silman ikka ülestähendusi võrratust suvest siin ja seal ilmakaares. Õdusad õhtusöögid, reisid, kontserdid, kunstielamused....aga eks meil kõigil on elus erinevad perioodid. Me käisime ka kogu perega esimesel pikemal ( loe nädal) autoreisil Lõuna-Eestis :)  Targemad õpetavad- naudi iga eluhetke ja aega. Püüan siis seda teha.

Tähendan üles selle, mis on eelmisest ( 2012) sügisest peale muutunud meie tegemistes. Me oleme väga pikka vinnaga tegijad. Ei hakka pikemalt lobisema, sest kipun kalduma kergesse melanhooliasse. Tööbrigaad on maja puhul Kaius, mõnikord äi ning harvadel juhtudel mina. Aia puhul mina ja vahel harva Kaius. Hea tuttav Loona on suunanud mind aeda tervikuna tajuma ning on andud head nõu taimestiku valiku tegemisel. OK, suvel kasutasin ühe koolipoisi abi veidi kaevamistöödel ning ämm on ka pisitasa ikka aidanud. Näiteks istutas mulle maasikataimed kenasti peenrasse, mille valmis olin teinud. Loodan, et pildid annavad ise edasi selle, millest mõelnud oleme, mida teha jõudnud oleme ja kuhu edasi pürime.

Sügis 2012- näiliselt väga hull polegi.. aga.. varsti selguvad tõsiasjad

kuivkäimla ja eeskoja lammutusprotsessi algus.

Väga ebameeldiv üllatus, kui selgus, et pea terve otsa sein on palgid ära koitanud. vs mädanenud

eeskoja lammutuse lõpuosa

peavalu sein

vasakul on näha minu teine suurem peenar- pojengide, liiliate ja kevadlillede jaoks

Uue terrassi koht maja seina laiuselt. Parempoolse akna asmele tuleb laest/maani 150 lai uks/aken

Ehituse kulude ülevaade  mul selget ülevaadet pole, aga ma adun, et see on vähemalt kaks korda, kui mitte rohkem "minu" aia kuludest. Nii on kujunenud, et ehitusmaterjalid majale toob mees ja aiale mina :)

AED

 Mingist vanast postitusest on meeles, kus lubasin omale budgeti luua- kõik kulud kokku arvestada, mis ühe kevade ja suve jooksul aiale PRIISKAN.... aga mullipuhuja olen olnud. Minus pole üldse  nohiklikku raamatupidaja annet :( Suurtes joontes ma muidugi tean. Ilmselt olen kohati ka liigselt priisanud enda tulusid arvestades.. aga noh lohutan end sellega, et õpin läbi elu.

Kopatööd sügisel- uue sissesõidu loomiseks 300 euri

Kopatööd kevade alguses- 250 euri

3 tonni musta mulda- 71 euri

koolipoisi töötasu kokku- 70 euri

Roosid, salvei,amplid, väetised- umbes 100euri

Maasikad- 10 euri

Aiatööriistad, puitsõrestik jms- 60 euri

Kevad 2013, mil sulav lumi hakkas moodustama sügavaid vesivanne igale poole

tasandustööde algus

õueala peale kopatööd

rehitsemistööd tehtud, muruseeme külvatud

Üleminek uuele ehitatavale terrassile. Privaatsuse tekitamiseks lahutasin terrassid puitsõrestikuga, millele panin ronima roniroosi Robusta.Tegin kolmnurkse roosi, lavendli, salvei istutusala. Suur hortensia põõsas kolis aia teise nurka kaunistama

juuni 2013, kui taimed veel väikesed

"Pergola" nurk kuhu tulevikus sooviks lupiine looklema

lavendlitups

suviselt juba väga ilus roosiala, mida ma pildile ei oska püüda

uue muruga lasteala. Üllatavalt hästi on pind end täitnud.

säästu "Pergola" endisest koerakuudist.

                                

                                    varjupeenra ala- tulevased kobarpead, murtud süda, sõnajalg jt

ELURUUMID

Siin pole midagi rääkida, kõik on endine. Kuna Heikki sai oma kaameraga paremad pildid siis laen nad ajaloo huvides siia postitusse üles.

elutuba

köök/söögituba

magamiskamber

Saigi vist kõik. Loodan, et see saabuv pimedus mind endasse ei neela. Soovin, et jätkuks tahet ja indu jätkada ka siis, kui vahele tulevad mõõnperioodid ühel või teisel põhjusel. 

Peaasi, et oleme koos ja teeme koos :)